Juan Gris: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
arhiiviversioon |
P etendus > lavastus |
||
9. rida:
Esialgu saatis ta ajakirjadele [[must huumor|musta huumoriga]] illustratsioone. [[1910]] hakkas ta tõsiselt maalima. [[1912]] oli ta välja arendanud omaenese kubistliku stiili. Tema sellel aastal valminud Picasso portree oli varase kubismi silmapaistev näide, üks esimestest, mille autor polnud Braque või Picasso ise.
Algul maalis Gris [[analüütiline kubism|analüütilise kubismi]] stiilis, aga pärast [[1913]] hakkas pöörduma [[sünteetiline kubism|sünteetilise kubismi]] suunas. Kõige rohkem maalis ya [[natüürmort]]e. Ta kasutas laialdaselt ''[[papier collé]]''<nowiki/>'d, mille korral lõuendile kleebitakse tasapinnalisi objekte. Erinevalt Picassost ja Braque'ist, kelle kubistlikud tööd olid [[monokroomsus|monokroomsed]], kasutas Gris eredate harmoneeruvate värvide julgeid kombinatsioone nagu Matisse'ki. Gris kasutas sageli [[guašš]]i ja [[akvarell]]e.
1912. aastal esines ta näitusel koos [[Puteaux' rühm]]aga. Suured Grisi näitused toimusid Pariisis Simoni [[kunstigalerii]]s [[1919]] ja [[Berliin]]is Flechtheimi galeriis [[1923]] ning [[Düsseldorf]]is Flechtheimi galeriis [[1925]].
See, et Gris eelistas oma maalides selgust ja korda, mõjutas pärast maailmasõda [[purism|puriste]], kes soovisid tagasi pöörduda selguse ja korra juurde, näiteks [[Le Corbusier]] ja [[Amédée Ozenfant]].
[[1924]]. aastal kavandas Gris [[kuliss]]id ja [[kostüüm]]id [[Sergei Djagilev]]i
Raamatuid illustreeris Gris ka pärast maalikunstnikuks hakkasid. Nii näiteks ilmusid tema illustratsioonidega [[Guillaume Apollinaire]]'i, [[Pierre Reverdy]] ja [[Vicente García-Huidobro Fernández|Vicente García-Huidobro Fernándeze]] luuleraamatud.
| |||