EYS Veljesto: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Märgis: Teksti peitmine
48. rida:
1940. aastal ilmus Veljesto viimane vabariigiaegne koguteos "Võim ja vaim", mis võtab kokku nii seltsi kahekümneaastase tegevust kui analüüsib tollal eriti teravaks muutunud "võimu ja vaimu konflikti". Selts suhtus kriitiliselt ka mõlemasse Eesti riigile ohtlikuks muutunud suurvõimu. Veljestolane [[Eevi Lassen-End]] on seda kommenteerides öelnud, et "On ükskõik, kumma alla me jääme, kas sõiduauto ''[Saksamaa]'' või veoauto ''[Venemaa]''.".<ref name="ajalugu" />
 
<!-- === Sundsulgemine ja tegevus paguluses ===
Veljesto suleti koos teiste üliõpilasorganisatsioonidega 31. juulil 1940. Sulgemishetkel oli Veljestol 178 liiget. Nii Nõukogude kui Saksa okupatsioonide ajal langesid mitmed Veljesto liikmed võimude repressioonid alla, teiste hulgas näiteks [[Ants Orast]], [[Eerik Laidi]] ja Heinrich Mark. 69-l liikmel õnnestus siiski Eestist läände põgeneda. Neist 31 asus elama Rootsi ning ülejäänud suundusid Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Austraaliasse ja mujale.<ref name="ajalugu" />
 
Välismärgi osas anti alles Saksa okupatsiooni ajal (1943). niiaastal paljuvõeti järele,välise etsümboolikana muretseti Veljesto sümbolinakasutusele rahvusornamentidega kolmekordse V-ga (vaimsus-vendlus-vabadus) sini-must-valge-emaililine sõrmus.<ref name="ajalugu" />
Arusaadavalt kiusati veljestolasi taga nii Vene kui ka Saksa okupatsiooni ajal.
 
LiikmeteEt vähesuseliikmed jaolid laialipillatuse,liikmed agaolid kaerinevatesse nenderiikidesse suurelaiali koormatuse tõttuvalgunud, Veljesto paguluse algusaastail organisatsioonina peaaegusisuliselt ei tegutsenud. RootsiSeltsi jõudnudtegevus hakkas vaikselt elavnema siiski eeskätt Rootsis, kus elas Rootsis elas ligi pool Eestist pagenud liikmetest. Sealsed püüdsid välja selgitada Saksamaaleteistesse jariikidesse mujale paisatudjõudnud seltsikaaslaste aadresse, 1947. jaSamuti 1948saadeti 1947.–1948. aastal saadeti Saksamaal [[DP-laager|DP-laagrites]] viibivaile veljestolastele abiks toidupakke. Kui 1950. aastate algul,alul kui olisai selgeks saanud, et maapaosvälismaale tuleb ollajääda arvatust kauemkauemaks, hakati kaorganisatoorset Veljestotegevust edasiseaktiivsemalt tegevuse peale mõtlemataastama. 1954. aaastal laiali saadetud seltsi ringkirjas sõnastas Julius Mägiste seltsiVeljesto uueks deviisiks "vaimu võidu orjastava võimu üle." Et Rootsis elas ligi pool läände pääsenud veljestolastest, elavnes seltsi tegevus eeskätt seal.ning 13. mail 1957 Stockholmis[[Stockholm]]is peetud seltsi koosolekul otsustati ametlikult jätkata paguluses Veljesto tegevust. jaPaguluses võttategutsemise vastuajal kavõeti uusiseltsi liikmeidvastu (paguluse vältelka umbes 20) uut liiget. Seltsi esimeheks valiti esmalt Julius Mägiste., Hiljemhiljem onseda seltsiametit esimeesteks olnudpidanud [[Evald Blumfeldt]], [[Jakob Koit]] ja Heinrich Mark.<ref name="ajalugu" />
Välismärgi osas anti alles Saksa okupatsiooni ajal (1943) nii palju järele, et muretseti Veljesto sümbolina rahvusornamentidega kolmekordse V-ga (vaimsus-vendlus-vabadus) sini-must-valge-emaililine sõrmus.
 
1959. aastal toimusidkorraldati Rootsis Esttorpis[[Esttorp]]is Veljesto suvepäevad. Samalning samal aastal asutasid Veljesto, [[EÜS Põhjala]] ja [[Eesti Teaduslik Selts Rootsis ühise]] auhinna üliõpilastetudengite parimate võistlustööde premeerimiseks. Sõprussidemed jätkusid vastastikuste külaskäikudena ka Helsingi Ülikooli Satakuntalainen Osakuntaga1960. Esinduslikumalt tähistatiaasta veebruaris 1960tähistati Veljesto 40. aastapäeva, mille puhul organiseeriti koosviibiminekokkutulekutega nii Stockholmis kui ka Lundis., Valitikus kavaliti esimesedesimesteks seltsi auliikmed:auliikmeteks Johannes Aavik ja Juhan Aavik. HilisematestSeltsi Veljestokokkutulekud suurematesttoimusid kokkutulekutesthiljem olguveel nimetatudAmeerika Ühendriikides [[Baltimore]]'is (1976), StockholmStockholmis (1980), [[Wilmington]]is (1982; (Põhja-Ameerika veljestolasteliikmete kokkutulek) janing Kanadas [[Toronto]]s (1984). Rootsis ilmusanti välja ka kaks seltsi väljaannet: „Tervitus"Tervitus Karl Ristikivile”Ristikivile" (1962) janing „EÜS"EÜS Veljesto 1920–1975”1920–1975" (1975).<ref name="ajalugu" />
Veljesto, nagu kõik teisedki üliõpilasorganisatsioonid, suleti 31. juulil 1940. Okupatsioonide ja sõja keerises hukkus nii seltsi liikmeid kui ka vilistlasi: Rudolf Laanes, Jaan Taklaja, Heiti Talvik, Peeter Tarvel jt. Nõukogude okupatsiooni ajal koostas üks Tartu ülikooli pahempoolne õppejõud NKVDle soovitusnimekirja neist veljestolastest, kes tuleks arreteerida. Selle tulemusel vangistati kümneid veljestolasi. Saksa okupatsiooni päevil jälitati vastupanuliikumisega seotuid: Ants Orast, Eerik Laidi, Heinrich Marki. Enne sulgemist kuulus Veljestosse 178 liiget, kellest 69-l õnnestus jõuda vabasse maailma. 31 veljestolast asus elama Rootsi, ülejäänud siirdusid USAsse, Kanadasse, Austraaliasse ja mujale.
 
Pagulusajastu sarnanes suuresti seltsi algusajale: rõhku pandi eeskätt liikmete seltsivälisele ühiskondlikule tööle. Tegutseti mitmetes riikides nii poliitikas ([[Eerik Laid]], Heinrich Mark), kultuurisfääris ([[Bernard Kangro]], [[Karl Ristikivi]], [[Albert Kivikas]], [[Ilmar Talve]]), akadeemilises elus (õppejõud [[Aleksander Aspel]], Evald Blumfeldt, [[Ivar Ivask]], [[Gustav Must]], Julius Mägiste, Ants Oras, Ilmar Talve, [[Lauri Vaska|Lauri]] ja [[Vootele Vaska]]) jne.<ref name="ajalugu" />
Liikmete vähesuse ja laialipillatuse, aga ka nende suure koormatuse tõttu Veljesto paguluse algusaastail organisatsioonina peaaegu ei tegutsenud. Rootsi jõudnud püüdsid välja selgitada Saksamaale ja mujale paisatud seltsikaaslaste aadresse, 1947. ja 1948. aastal saadeti Saksamaal DP-laagrites viibivaile veljestolastele toidupakke. 1950. aastate algul, kui oli selgeks saanud, et maapaos tuleb olla arvatust kauem, hakati ka Veljesto edasise tegevuse peale mõtlema. 1954. a laiali saadetud ringkirjas sõnastas Julius Mägiste seltsi deviisiks vaimu võidu orjastava võimu üle. Et Rootsis elas ligi pool läände pääsenud veljestolastest, elavnes seltsi tegevus eeskätt seal. 13. mail 1957 Stockholmis peetud koosolekul otsustati ametlikult jätkata paguluses Veljesto tegevust ja võtta vastu ka uusi liikmeid (paguluse vältel umbes 20). Seltsi esimeheks valiti Julius Mägiste. Hiljem on seltsi esimeesteks olnud Evald Blumfeldt, Jakob Koit ja Heinrich Mark.
 
Eestisse jäänud Veljesto liikmetena võib nimetada näiteks keeleteadlast [[Paul Ariste]]t, matemaatik [[Arnold Humal]]t, arheoloog [[Harri Moora]]t ning kunstiajaloolast [[Voldemar Vaga]]. 1970. aastal Tallinnas [[soome-ugri kongress]]i ajal organiseeriti ka siin kokkutulek, kuivõrd selleks puhuks oli Eestisse reisinud ka paguluses elavaid liikmeid, näiteks Julius Mägiste ja [[Otto Aleksander Webermann]].<ref name="ajalugu" />
1959. aastal toimusid Rootsis Esttorpis Veljesto suvepäevad. Samal aastal asutasid Veljesto, EÜS Põhjala ja Eesti Teaduslik Selts Rootsis ühise auhinna üliõpilaste parimate võistlustööde premeerimiseks. Sõprussidemed jätkusid vastastikuste külaskäikudena ka Helsingi Ülikooli Satakuntalainen Osakuntaga. Esinduslikumalt tähistati veebruaris 1960 Veljesto 40. aastapäeva, mille puhul organiseeriti koosviibimine nii Stockholmis kui ka Lundis. Valiti ka esimesed seltsi auliikmed: Johannes Aavik ja Juhan Aavik. Hilisematest Veljesto suurematest kokkutulekutest olgu nimetatud Baltimore 1976, Stockholm 1980, Wilmington 1982 (Põhja-Ameerika veljestolaste kokkutulek) ja Toronto 1984. Rootsis ilmus ka kaks seltsi väljaannet: „Tervitus Karl Ristikivile” (1962) ja „EÜS Veljesto 1920–1975” (1975).
 
=<!-- == Veljesto taastamine ja EÜS Logos ===
Paguluses lõid veljestolased aktiivselt kaasa igal pool: poliitikas, kultuurielus, teaduses. Kirjandus- ja kirjastuselu vedas aastakümneid Bernard Kangro, kes andis ka üle neljakümne aasta välja ajakirja Tulimuld. Paljude poliitiliste ja teaduslike organisatsioonide (Eesti Büroo, Vabariiklik Ühing, Eesti Rahvusfond, Eesti Teaduslik Selts Rootsis jt) juhtivaid isikuid oli Eerik Laid. Eesti Komitee ja Eesti eksiilvalitsuse kauaaegseid liidreid on olnud Heinrich Mark. Veljestolaste hulgas on mitmeid kirjanikke: Karl Ristikivi, Bernard Kangro, Albert Kivikas, Ilmar Talve; ülikoolide professoreid: Aleksander Aspel, Evald Blumfeldt, Ivar Ivask, Gustav Must, Julius Mägiste, Ants Oras, Ilmar Talve, Lauri ja Vootele Vaska. Veljesto tegevus paguluses sarnaneb paljuski seltsi algaastaile, mil põhirõhk pandi välisele kultuuritööle. Nii ei olegi palju rääkida Veljesto tegevusest paguluses, küll aga tema liikmete tehtust.
Idee1=980. aastate lõpul, kui järgemööda taastati üliõpilasorganisatsioone, kerkis päevakorrale ka Veljesto tegevuse jätkamine. dee luua humanitaarsete huvidega üliõpilasi ühendav selts tekkis 1988. a kevadel. Selle mõtte sünni juures olid Marika ja Toomas Liivamägi, Tago Holsting, Tõnu Tender ja Tartu ülikooli kirjandusõppejõud Peeter Olesk (hiljem EÜS) koos abikaasa Sirjega (hiljem ENÜS). Teostamiseni jõuti sama aasta sügisel. 28. oktoobril tunnustas ülikooli nõukogu EÜS Logos’t ülikooli juures asuva seltsina. Esimesi üritusi oli Jaan Tõnissoni 120. sünniaastapäevale pühendatud ettekandekoosolek novembris. 1988. aasta lõpul võeti suund Veljesto taastamisele, milleni jõuti läbi tuliste vaidluste. 24. veebruaril 1989, mil Veljesto sünnist möödus 69 aastat, sai teoks logoslaste ja veljestolaste kohtumine. Logos tutvustas oma tegevust, seltsi töö korraldust ja liikmeskonda. Arutati, milliseks peaks kujunema praegune üliõpilaskond, mida võtta kaasa 1940. aasta eelsest kogemusest, mida teha teistmoodi, missugune koht peaks taastataval Veljestol olema teiste üliõpilasorganisatsioonide seas. Loodi EÜS Veljesto taastav kogu. Tarviliku organiseerimistöö usaldasid veljestolased logoslastele, olles ise kaastegevad nõuandjatena. Tähtpäevaüritusena korraldati ülikooli raamatukogus näitus „EÜS Veljesto 1920–1989”.
 
Eestis ei saanud Veljesto aastakümneid organisatsioonina tegutseda, kuid järgida seltsi põhimõtet – Kõik Eesti ja eesti kultuuri eest! – saadi siiski. Nagu paguluses, oli ka okupeeritud Eesti nimekamate teadlaste hulgas mitmeid veljestolasi: Paul Ariste, Arnold Humal, Harri Moora, Voldemar Vaga jt. Viimane suurem kokkusaa-mine toimus 1970. aastal Tallinnas soome-ugri kongressi ajal. Selleks puhuks oli kohale tulnud ka paguluses elavaid veljestolasi: Julius Mägiste, Otto Aleksander Webermann jt. 1980. aastate lõpul, kui järgemööda taastati üliõpilasorganisatsioone, kerkis päevakorrale ka Veljesto tegevuse jätkamine.
 
=== Veljesto taastamine ja EÜS Logos ===
Idee luua humanitaarsete huvidega üliõpilasi ühendav selts tekkis 1988. a kevadel. Selle mõtte sünni juures olid Marika ja Toomas Liivamägi, Tago Holsting, Tõnu Tender ja Tartu ülikooli kirjandusõppejõud Peeter Olesk (hiljem EÜS) koos abikaasa Sirjega (hiljem ENÜS). Teostamiseni jõuti sama aasta sügisel. 28. oktoobril tunnustas ülikooli nõukogu EÜS Logos’t ülikooli juures asuva seltsina. Esimesi üritusi oli Jaan Tõnissoni 120. sünniaastapäevale pühendatud ettekandekoosolek novembris. 1988. aasta lõpul võeti suund Veljesto taastamisele, milleni jõuti läbi tuliste vaidluste. 24. veebruaril 1989, mil Veljesto sünnist möödus 69 aastat, sai teoks logoslaste ja veljestolaste kohtumine. Logos tutvustas oma tegevust, seltsi töö korraldust ja liikmeskonda. Arutati, milliseks peaks kujunema praegune üliõpilaskond, mida võtta kaasa 1940. aasta eelsest kogemusest, mida teha teistmoodi, missugune koht peaks taastataval Veljestol olema teiste üliõpilasorganisatsioonide seas. Loodi EÜS Veljesto taastav kogu. Tarviliku organiseerimistöö usaldasid veljestolased logoslastele, olles ise kaastegevad nõuandjatena. Tähtpäevaüritusena korraldati ülikooli raamatukogus näitus „EÜS Veljesto 1920–1989”.
 
26. mail 1989 kinnitas ülikooli nõukogu EÜS Veljesto Tartu ülikooli juures tegutseva organisatsioonina. Samal päeval ilmus ajalehe Tartu Riiklik Ülikool seltsi erinumber, milles teatati, et EÜS Logos on oma tegevuse lõpetanud. 12. ja 13. augustil olid üle pika aja taas Veljesto suvepäevad, sedapuhku Kõrvemaal. Tehti jalgsimatk läbi okupatsiooniarmee polügooni. Teised seltsi suvepäevad olid 1991. aasta juuli algul Võrumaal. 22. septembril 1989 oli Tartus Veljesto pidulik taasavamine, samal päeval moodustati ka seltsi vilistlaskogu. 23. septembril toimus Tartus Veljesto eestvõttel seminar „Filoloogilist Uku Masingu pärandist”. Veljesto 70. aastapäeva tähistati 23. veebruaril 1990 konverentsiga Tartu ülikooli ajaloo muuseumis. Seltsi aastapäeva puhul ilmus Pekka Erelti koostatuna Veljesto lauluvara valimik „Mardiöö unenägu” (1989). Uku Masingu viiendal surma-aastapäeval 25. aprillil 1990 korraldas Veljesto koos Õpetatud Eesti Seltsiga mälestuskonverentsi. Sama aasta kevadel kirjutati taas alla sõpruslepingule Helsingi Ülikooli Satakuntalainen Osakuntaga. Kodumaal taastatud seltsiga ühines 1990. aastate algul ka hulk keskmise põlvkonna humanitaarteadlasi (Marju Lauristin, Oskar Kruus, Eerik Teder jt), nende hulgas rohkesti inimesi, kelle vanemad olid kuulunud Veljestosse ja kelle perekonnas seltsielu pärimus edasi elas (Jaak Kangilaski, Mari Tarand, Enn Tarvel, Mirjam Peil (end Annist)).