Kasutaja:Pähklipureja/liivakast: erinevus redaktsioonide vahel

Mõistlikkus on standard, millest lähtutakse võlasuhte poolte käitumise hindamisel, võlasuhte sisu kontrollimisel, kohustuste täitmisel ja rikkumisel, samuti õiguskaitsevahendite kohaldamisel.<ref name=":0">I. Kull. VÕS § 7/4.1. – Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Komm vlj. Tallinn: Juura 2016</ref>

Mõistlikkuse põhimõtet rakendatakse juhul, kui seadusest tulenevalt peab sellega võlasuhtes arvestama. Põhimõtet rakendatakse mitte ainult VÕS-iis, vaid ka mõne teise õigusvaldkonna raames tekkinudteistes võlasuhetes.<ref>I. Kull. VÕS § 7/3. – Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Komm vlj. Tallinn: Juura 2016</ref> Seadusest tulenevas tähenduses laieneb mõistlikkuse printsiip kõikidele juhtudele, kus see kohaldamisele kuulub. Seejuures pole oluline, kas seaduses, tavas või lepingus sisaldub sõna „mõistlikkus“ või on sellele ainult viidatud.<ref>I. Kull. VÕS § 7/4.1. – Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Komm vlj. Tallinnname=":0" Juura 2016</ref> Kaasustes, kus nõude ulatuse piiramisel näeb seadus ette mõistlikkuse põhimõtte rakendamise, ei ole selle rakendamine automaatsel moel õigustatud. Kui seadus ei näe ette mõistlikkuse põhimõttel tuginevat piirangut, siis ei saa seda ka [[Hea usu põhimõte|hea usu põhimõtte]] kaudu kohaldada.<ref>M.A. Simovart, A. Värv. Kriitilisi märkusi mõistlikkuse põhimõtte rakendamise kohta. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-66-11.- Juridica 2012/1, lk 72</ref>

TsÜS-st tulenev hea usu põhimõtte definitsioon ei viita mõistlikkuse kriteeriumile. Kui hea usu põhimõte on pigem isiku meeleseisundile või käitumise moraalsusele viitav subjektiivne tingimus, siis mõistlikkuse põhimõte võimaldab peamiselt objektiivset kontrolli.<ref>M.A. Simovart, A. Värv. Kriitilisi märkusi mõistlikkuse põhimõtte rakendamise kohta. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-66-11.- Juridica 2012/1, lk 70</ref> Mõistlik käitumine eeldab seega alati kõrgemate standardite arvestamist, kuna objektiivse nõudena kohustab mõistlikkus arvestama lisaks poolte tegelikule tahtele, moraali- ja eetikanormidele ka vastava võlasuhte olemust, tavasid, majandus- või kutsetegevuse alast praktikatkutsetegevuspraktikat ja muid poolte käitumist piiritlevaid asjaolusid. Võlasuhtes osalejate käitumise hindamisel mõistlikkuse printsiibil lähtutakse neutraalse isiku käitumismudelist ning võetakse arvesse konkreetse võlasuhte asjaolud, et kindlustada vaidluste lahendamisel majanduslikku efektiivsust. Kehtiv võib olla ainult selline õiglusotsustus, mis antudnendel asjaoludel on mõistlik. Selline lähenemine tagab lepinguliste vaidluste lahendamisel kindluse ja ettenähtavuse. Üldjuhul teavad käibeosalised paremini, mis on antudpraeguses olukorras mõistlik, kui seda, mis on heas usus käitumine. Mõistlikkus tähendab alati ka eetilist käitumist, kuna mõistlik isik peab tehingu tegemiseltehingus lisaks oma majanduslike huvide arvestamisele olema teise poole suhtes aus. Mõistlikkus ei seisa väärtusena õiglusest kõrgemal, vaid võimaldab põhimõttena õigluse ideed realiseerida. Mõistlikuks peetakse isikut, kes oskab jõuda põhjendatud lahendusteni, ratsionaalselt otsustada, tegutseda läbimõeldult ja kaalutletult, püstitada õiged eesmärgid ja valida asjakohased vahendid nende saavutamiseks ning käitub lepingupoolena heas usus ja arukalt.<ref>I. Kull. VÕS § 7/4.1. – Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Komm vlj. Tallinn: Juura 2016</ref>