'''Nekrut''' ([[vene keel]]est некрут < [[prantsuse keel]]est ''récruter'' 'sõjaväkke värbama') oli ajalooliselt äsja [[väeteenistus]]se võetud [[isik]].
[[Põhjasõda|Põhjasõja]] ajal võeti nekruteid [[Eestimaa|Eesti]]-ja [[Liivimaa|Liivimaal]] talupoegade hulgast Rootsi kuningas [[Karl XII]] korraldusega alates [[1701]]. aastast. Igalt 1,5 adramaalt tuli talupoegadel anda ja varustada üks maasõduriks üles kirjutatud noor nekrut ning maksta talle aastapalk. Eesti ja läti maasõduritest moodustati rahvuslikult homogeensed ja struktuurilt regulaarsed jalaväeosad – Eestimaal maarügemendid, Liivimaal maapataljonid. Kui maasõdur rivist välja langes, siis tuli talupoegadel palgata uus maasõdur. Kokku võeti väeteenistusse umbes 7000 eesti ja läti nekrutit.
[[1706]]. aastal moodustati pärast kaks aastat varem toimunud [[Narva]] langemist [[Järvamaa|Järva]], [[Läänemaa]] ja [[Virumaa|Viru]] maarügementide jäänustest ning Läänemaa nekruteist Tallinna garnisonipataljon major [[C. J. Hüene]] juhtimisel.
See väeosa pidi jääma Tallinna linna alaliseks garnisoniväeosaks ka pärast Põhjasõja lõppu.
Balti [[kubermang]]udest hakati nekruteid liisuga võtma [[1797]]. [[Taluperemees|Taluperemehed]], vallaametnikud, [[Koolmeister|koolmeistrid]] ja mõisateenijad olid nekrutiteks minekust vabastatud. Samuti olid sõjaväeteenistusest vabastatud postiametnikud. Alates [[1838]] ka [[Liivimaa kubermang]]u ja [[1855]]. aastast [[Eestimaa kubermang]]u [[Postipoiss|postipoisid]].<ref>[[Eerik Selli]]. Postijaamad riigi ja reisija teenistuses. Tallinn: [[Valgus (kirjastus)|Valgus]], 1976</ref>
