Aleksander Tassa: erinevus redaktsioonide vahel

| Pildi info = [[Nikolai Triik]]. Aleksander Tassa portree. 1905. [[Nikolai Triik]].

| Sünniaeg = [[5. juuli]], [[1882]]

| Surmaaeg = [[23. märts]], [[1955]]

Aleksander Tassa sündis Tartus kooliteenija peres. Üldhariduse sai [[Tartu linnakool]]is. KunstiõpinguidKunsti alustasõppis kõigepealt aastatel 1897–1898 Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel [[Rudolf Julius von zur Mühlen]]i juhendamisel. Aastatel 1900–1903 töötas [[Tartu Poeglaste Kroonugümnaasium]]i kantseleis kirjutajana, 1902. aastal teenis lisa [[Sakala (ajaleht)|Sakalale]] ja [[Postimees|Postimehele]] [[Boleslaw Prus]]i ja [[Vassili Žukovski]] jutustusi tõlkides.<ref name=":0">Aleksander Tassa. ''Igaviku lõpul''. Koost. Mari Kõiv, Kunst, 1989</ref>

Augustis [[1907]] reisis Tassa koos Konrad Mäe ja [[Nikolai Triik|Nikolai Triigiga]] [[Pariis]]i, kus aastatel 1907–1913 õppis Hermenegildo Anglada Camarasa, [[Kees van Dongen]]i jt eraateljeedes ning Witti akadeemias. 1908. aasta mais sõitis koos Mäega [[Oslo]]sse, kus maalis Norra maastikke, ning septembris naasid mõlemad kunstnikud Pariisi. Järgmise aasta sügisel külastas ta [[Šveits]]i. 1910. aastast hakkas ta järjekindlamalt tegelema kirjandusega, [[Noor-Eesti]] ajakirjas ilmusid "Salon d'Automne 1909" ja "Versailles õhtupoolikul". 1911. aastal reisis ta [[Holland]]is ja [[Belgia]]s ning sügisel asus pooleks aastaks [[München]]isse. Noor-Eesti ajakirjas ilmusid tema "Tähtede jaht" ningja "Kesklõunasest päikesest". 1912. aasta kevadel reisis koos [[Anton Starkopf]]iga tagasi Pariisi, kus asus tööle [[Academie Russe]]'i. Aasta lõpus esines Moskvas korraldatud prantsuse kaasaegse kunsti näitusel ja Noor-Eesti alalisel kunstinäitusel Tartus. 1913. aasta mais sõitis ta koos [[Friedebert Tuglas]]e ja Anton Starkopfiga läbi [[Saksamaa]], [[Taani]] ja [[Rootsi]] Ahvenamaale, kust suvel pöörduti tagasi kodumaale.<ref name=":0" />

[[1918]]. aastal oli ta taas kodumaal. Tassa oli 21. jaanuaril 1918 asutatud kunstiühingu Pallas esimene juhataja (kuni 1922).<ref name=":0" /> Ta osales kunstiühingu esimese kunstinäituse organiseerimisel ja võttis sellest osa ka kunstnikuna. Ajakirjanduses ilmusid tema novellid "Uneraamat" jt. 1919. aasta alguses töötas ta Tallinnas Toitlustuskomitee sekretärina ning alates maist võttis osa Lõuna-Eesti Kunstikaitse Toimkonna tööst, augustist olisai tegevtemast selle juhatajanajuhataja.<ref name=":0" />

Tassa osales [[Kunstiühingu Pallas kunstikool]]i asutamisel ja oli aastatel [[1925]]–[[1926]] kooli õppejõud. 1919. aastal esines ta esimesel Eesti kunsti ülevaatenäitusel Tallinnas. Ilmusid tema novell "Nõiasõrmus" ningja kogumik "Fantastilised novellid". 1921. aastal ilmusid "Hõbelinik. Legendid", "Häving" ja "Kain". Tassa liitus [[Tarapita (rühmitus)|Tarapita]] rühmitusega.

1922. aastal oli Tassa tegev [[Eesti Rahva Muuseum]]i kultuuriloo osakonna loomisel. Aastatel 1923–1924 olitöötas ta tegev teatri [[Vanemuine (teater)|Vanemuine]] dramaturgina. Aastatel 1925–1928 tegutsesoli ta vabakutselisevabakutseline kirjanik-kunstnikunakunstnik. Avaldas näidendeid ("Sügiskõnelused" ja "Seitse magajat") ning õpetas Pallase kunstikoolis joonistamist.

Tassa uuris eesti [[raamatuillustratsioon]]i, eriti [[puulõikeillustratsioon]]i ajalugu. Ta oli juhtivalt tegev eesti raamatu 400. aasta juubeli ja eesti puugravüüri 100. aasta juubelit tähistavate näituste korraldamisel 1935. aastal<ref name="ES, 1942">Aleksander Tassa 60-aastane, [[Eesti Sõna]], 5.03.1942</ref>. Aleksander Tassa suri 1955. aastal Tallinnas. Ta kuulus [[Noor-Eesti]], [[Siuru]] ja [[Tarapita (rühmitus)|Tarapita]] rühmitusse<ref name="ES, 1942" />.

KirjanikunaTa on ta tõlkinud ja kirjutanud fantastilisi ja piiblimotiividel legendilaadseid [[novell]]e, näidendeid.

KarikatuureTema avaldaskarikatuure tailmus 1906. aastal [[Juhan Lilienbach]]i välja antud satiiriajakirjades [[Puss (ajakiri)|Puss]], [[Tiiu Tasane]], [[Tapper (1906)|Tapper]] ja lisaks veel teisteskimuudeski väljaannetes.

Pärast viibimist Euroopa erinevais paigus,-rännakuid otsustas Tassa, nagu enamik eesti kunstnikke, [[1913]]. aastal kodumaale tagasi pöörduda. SeekordTa asus ta teele koos [[Anton Starkopf]]i ja kirjanik [[Friedebert Tuglas]]ega<ref name="TKM" />. Peatuti [[Ahvenamaa]]l, ning just seal loodu kujunes säravamaks leheküljeks A. Tassa loomingus. Sündisid arvukad [[akvarell]]tehnikas etüüdid omapärastest väänduvatest taimedest ja maani ulatuvate okstega puudest, mitmed järvemaastikud, õlimaalid kividest. Uue joonena nende teoste puhul võib märgata ekspressiivse tundetooni süvenemist. Ahvenamaal asus ta kavandama ka Tuglase novellikogu "Õhtu taevas" (1913) kujundust<ref name="TKM" />. Eri novellide meeleolu kujutamine ühe maastikupildi kaudu esitleb seal selgelt kunstniku arusaamu loodusmotiivi sügavast tähenduslikkusest.

Kirjanduslikku tegevust alustas Tassa vene ja poola autorite ([[VassiiliVassili Žukovski]], [[Anton Tšehhov]], [[Bolesław Prus]] jt) teoste vahendamisest (1902–1903)<ref name="TKM" />. Pagulasperioodil saatis ajakirjale Noor-Eesti (jm) kunstikirju (nt "Soome kunstinäitus Pariisis", 1908; "Salon d'Automne", 1909 jt) ning ka kirjanduslikku kaastööd. Kõige viljakam kirjanduslik loomeperiood jäi 1920. aastatesse, mil avaldasilmus tema fantastiliste novellide kogu "Nõiasõrmus" (1919) ja legendidel põhinevate novellide kogumikukogumik "Hõbelinik" (1921)<ref name="TKM" />. Ajakirjas Looming ilmusid piibliainelised näidendeid "Lihavõttemäng", "Põrgumäng" ja "Mooramaa isand" (1924), seejärel lühinäidendid "Sügiskõnelused" ja "Seitse magajat" (1927)<ref name="TKM" />. Tassa stiili iseloomustab dekoratiivsus ja detailirohkus, süžeelisele liikuvusele on pööratud vähem tähelepanu. Pärast 1920. aastaid avaldas Tassa põhiliselt [[ERM]]-i kunstikoguga seotud teateid, tema ilukirjanduslik pärand on säilinud käsikirjalisena<ref name="TKM" />.