Erinevus lehekülje "Tarbijalemüügileping" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
(Uus lehekülg: ''''Tarbijalemüügileping''' (ingl ''consumer sales contract'', sks ''Verbraucherkaufvertrag'') on müügilepingu alaliik. Tarbijalemüügi legaaldefinitsioon...')
 
P
'''Tarbijalemüügileping''' (ingl ''consumer sales contract'', sks ''Verbraucherkaufvertrag'') on [[Müügileping|müügilepingu]] alaliik. Tarbijalemüügi [[legaaldefinitsioon]] tuleneb [[võlaõigusseadus|võlaõigusseaduse]] (VÕS) § 208 lg-st 4.<ref name=":0" />
 
Tarbijalemüügilepingul on kolm tunnust: <br>
 
1.# lepinguesemeks on [[vallasasi]];<br>
2.# ostjaks on [[tarbija]];<br>
 
3.# müüja sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses.<ref name=":0">Võlaõigusseadus § 208 lg 4 . – RT I, 08.01.2020, 10.</ref>
2. ostjaks on [[tarbija]];<br>
 
3. müüja sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses.<ref>Võlaõigusseadus § 208 lg 4 . – RT I, 08.01.2020, 10.</ref>
 
== Tarbijamüügilepingu kehtestamise eesmärk ==
 
Tarbijalemüügileping kehtestati [[Euroopa Liit|Euroopa Liidu]] tarbijalemüügi [[Direktiiv|direktiivist]] <ref>Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 1999/44/EÜ, 25. mai 1999, tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta. - EÜT L 171, 07.07.1999, lk 12-16.</ref> tulenevate nõuete ülevõtmiseks.<ref name=":1">P. Kalamees jt. (2017). Lepinguõigus. Tallinn: Juura, lk 26. </ref> Selle eesmärk on pakkuda kaitset tarbijale kui majanduslikult nõrgemale lepingupoolele selle eest, et professionaalselt vallasasjade müügiga tegelev ettevõte ei saaks oma majanduslikust positsioonist tulenevalt kehtestada tarbija suhtes ebaõiglasi lepingutingimusi.<ref name=":2">U. Volens (2006). Müügileping. Tallinn: Äripäev, lk 30.</ref>
 
Ühest küljest on tarbija nõrgemas positsioonis, sest tavatarbijal on sisuliselt võimatu pidada läbirääkimisi kodumasina või auto ostutingimuste üle. Efektiivsuse tagamiseks on ettevõtetel selliste müügitehingute jaoks välja töötatud standardiseeritud ostutingimused ([[tüüptingimus|tüüptingimused]]). Teisalt ei ole kõigil tarbijatel piisavalt juriidilisi teadmisi, et kahjustavaid tingimusi ära tunda või nende üle ettevõtetega läbirääkimisi pidada.<ref>U. Volens (2006). Müügileping. Tallinnname=":2" Äripäev, lk 30.</ref>
 
== Lepingu ese ==
 
Tarbijalemüügilepingu objektiks saab olla ainult vallasasi. Vallasasi on asi, mis ei ole [[kinnisasi]].<ref>Tsiviilseadustiku üldosa seadus § 50 lg 2. RT I, – 23.05.2020, 4.</ref> Samuti ei kuulu vallasasjade hulka mittekehalised esemed nagu õigused ja nõuded. Seega ei saa kinnisasjade, [[korteriomand]]<nowiki/>i, korterihoonestusõiguse, [[Võlakiri|võlakirjade]] ja juriidilises isikus osaluse müügi korral olla tegu tarbijalemüügilepinguga.<ref>P. Kalamees jt. (2017). Lepinguõigus. Tallinnname=":1" Juura, lk 26.</ref>
 
== Tarbija ==
Tarbija võlaõigusseaduse tähenduses on [[füüsiline isik]], kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.<ref>Võlaõigusseadus § 1 lg 5 . – RT I, 08.01.2020, 10.</ref> Tarbijad omavahel või [[Juriidiline isik|juriidilised isikud]] omavahel ei saa tarbijalemüügilepinguid sõlmida, sest sellisel juhul eeldatakse poolte majanduslikku võrdsust ja nende võimet ise oma õiguste kaitsmise eest seista.<ref>U. Volens (2006). Müügileping. Tallinn: Äripäev, lk 32.</ref>
 
Kui ostjaks on füüsilisest isikust ettevõtja või iseseseisva majandus- või kutsetegevusega tegelev isik (nt [[notar]], [[vandetõlk]], [[kohtutäitur]]), tuleb hinnata, kas leping sõlmitakse erahuvides või ärihuvides.<ref>P. Kalamees jt. (2017). Lepinguõigus. Tallinn: Juura, lk 27.</ref> Seega kui füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev perearst sõlmib oma praksisesse uue diivani ostmiseks müügilepingu, siis ei ole tegu tarbijalemüügilepinguga, sest ta ostab talle tema ettevõtluses vajalikke asju. Kui ta aga ostab diivani endale koju, siis on tegemist tarbijalemüügilepinguga.<ref name=":3">P. Kalamees jt. (2017). Lepinguõigus. Tallinn: Juura, lk 27.</ref>
 
Kui lepingu objektiks on vallasasi, mida kasutatakse nii erahuvides kui ka ärihuvides (sõiduauto, sülearvuti), siis on määravaks domineeriv kasutusviis.<ref>P. Varul jt. (2019). Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, lk 44.</ref>
Müüja peab tarbijamüügilepingus olema ettevõtja. Ettevõtja on võlaõigusseaduse tähenduses isik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kes teeb tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.<ref>Võlaõigusseadus § 1 lg 6 . – RT I, 08.01.2020, 10.</ref>
 
Majandus- ja kutsetegevusega on tegemist ka siis, kui ettevõtja tegevuse sisuks ei ole müük.<ref>P. Varul jt. (2019). Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, lk 43.</ref> Tarbijalemüük toimub ka juhul, kui vallasasja müüakse kõrvaltegevusena või muu majandustegevusega kaasneva juhusliku tehinguna.<ref>P. Kalamees jt. (2017). Lepinguõigus. Tallinnname=":1" Juura, lk 26.</ref> Seega kui [[Mittetulundusühing|mittetulundusühinguna]] tegutsev koorilaulu populariseerimisega tegelev ühing müüb oma põhitegevuse toetamiseks enda logoga meeneid, tegutseb ta siiski oma majandus- või kutsetegevuses.<ref>P. Kalamees jt. (2017). Lepinguõigus. Tallinnname=":3" Juura, lk 27.</ref>
 
== Tarbijalemüügi erisätted ==
 
Tarbijalemüügi erisätete eesmärk on asetada tarbija müüjast soodsamasse olukorda ning pakkuda ta õigustele suuremat kaitset.<ref>U. Volens (2006). Müügileping. Tallinnname=":2" Äripäev, lk 30.</ref>
 
Üks olulisemaid tarbijamüügilepingut puudutavaid erisätteid sisaldab erandit üldisest [[Dispositiivsus|dispositiivsuse]] põhimõttest. Selle kohaselt ei tohi tarbijalemüügilepingus ostja kahjuks kõrvale kalduda ei müügilepingu üldsätetest (§-d 208–237) ega võlaõiguse üldosa lepingurikkumise regulatsiooni normidest (§-d 100–118).<ref>Võlaõigusseadus § 237 lg 1. – RT I, 08.01.2020, 10.</ref> Selline kõrvalekalle on tühine.<ref>P. Kalamees jt. (2017). Lepinguõigus. Tallinnname=":3" Juura, lk 27.</ref> Sellest tulenevalt on näiteks asja lepingutingimustele vastavust reguleeriv säte<ref>Võlaõigusseadus § 217 lg 1. – RT I, 08.01.2020, 10.</ref> tarbijast ostja kasuks imperatiivne<ref>Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.14.2010 a. otsus nr 3-2-1-23-10, p 3.</ref> ehk poolte kokkuleppel tarbijast ostja kahjuks kõrvale kalduda ei tohi.<ref>V. Kõve. Lepingu ühepoolse lõpetamise võimalused Eesti õiguses (võrdlev käsitlus). Magistritöö. Juhendaja Irene Kull. Tartu: Tartu Ülikool 2003, lk 37.</ref>
 
Tarbijalemüügi korral loetakse müüja oluliseks lepingurikkumiseks lisaks tavapärasele loetelule<ref>Võlaõigusseadus § 116 lg 2. – RT I, 08.01.2020, 10.</ref> ka asja parandamise või asendamisega ostjale põhjendamatute ebamugavuste tekitamist.<ref>Võlaõigusseadus § 223 lg 2. – RT I, 08.01.2020, 10.</ref>
Tarbijalemüügi puhul ei vasta asi lepingutingimustele, kui asi ei ole seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada. Selle hindamisel tuleb lähtuda asja olemusest ja arvestada asja müüja, tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaame või etikette.<ref>Võlaõigusseadus § 217 lg 2 p 6. – RT I, 08.01.2020, 10.</ref>
 
Ostja tõendamiskoormust kergendab säte<ref>Võlaõigusseadus § 218118 lg 2. – RT I, 08.01.2020, 10.</ref>, mille kohaselt vastutab tarbijalemüügi puhul müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega.<ref>Võlaõigusseadus § 218 lg 2. – RT I, 08.01.2020, 10.</ref>
 
== Viited ==
846

muudatust