Redaktsioon: 17. november 2020, kell 13:04 redigeeri LPhlgs (arutelu \| kaastöö) 20 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 19. november 2020, kell 17:57 redigeeri eemalda HPook (arutelu \| kaastöö) 846 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
1. rida: '''Lepingust taganemine''' (ingl ''withdrawal from a contract)'' on lepingupoolte lepingueelse olukorra taastamine. [[Leping\|Lepingust]] taganemine on üheks [[Õiguskaitsevahend\|õiguskaitsevahendiks]], mis on reguleeritud [[Võlaõigusseadus\|Võlaõigusseaduse]]<ref>Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487.</ref> üldosa §-s 116. Lepingust taganemise tagajärgi ja formaalseid eeldusi reguleerivad VÕS §-d 188-193.<ref name=":0">{{Raamatuviide\|autor=Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein\|pealkiri=Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne\|aasta=2016\|koht=Tallinn\|kirjastus=Juura\|lehekülg=607}}</ref> Lepingust taganemine on sekundaarne õiguskaitsevahend, st üks lepingupool saab lepingust taganeda üksnes juhul, kui [[võlgnik]] ei täitnud [[võlausaldaja]] esmaseid nõudeid (nt täitmisnõude või [[Kahjunõue\|kahjunõude]] mittetäitmine) või kui teine lepingupool rikkus lepingut oluliselt. Lepingust taganemise eesmärgiks on kaitsta lepingupooli olukordades, kui teine pool rikub lepingut sellises ulatuses, et kahjustatud pool kaotab huvi lepingu jätkamise vastu.<ref>Tsiviilseadustiku ~~Üldosa~~üldosa ~~Seadus~~seadus. - RT I 2002, 35, 216. § 84 lg 1.</ref> === Oluline lepingurikkumine === Oluline lepingurikkumine on olukord: 12. rida: * kui lepingut rikkunud pool ei täida oma kohustusi võlausaldaja antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et tähtaja jooksul ta kohustust ei täida.<ref>Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487. § 116 lg 2.</ref> === Lepingust taganemise eeldused === Lepingust taganeda on võimalik '''kehtiva lepingulise suhte korral'''. Taganeda ei saa kehtetutest lepingutest,<ref name=":0" /> sest kehtetutel lepingutel pole õiguslikku toimet juba algusest peale.<ref>Tsiviilseadustiku ~~Üldosa~~üldosa ~~Seadus~~seadus. - RT I 2002, 35, 216. § 84 lg 1.</ref> Taganemise eelduseks on lisaks veel see, et üks pooltest on '''lepingut rikkunud'''.<ref name=":0" /> Lepingu rikkumine võib olla kohustuse mitte täitmine või mittetäielik täitmine, hilinenud täitmine või ebakvaliteetne täitmine.<ref>Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487. § 100.</ref> ==== Täiendav tähtaeg ==== Oluliseks lepingust taganemise eelduseks on, et võlausaldaja on võlgnikule andnud '''täiendava tähtaja''' kohustuse täitmiseks. Kui võlgnik ei täida ka täiendava tähtaja jooksul nõutavat kohustust (nt lepingu täitmisnõue või kahjunõue)<ins>,</ins>võib võlausaldaja lepingust taganeda. Selle eesmärgiks on see, et võlgnik saaks viia enda käitumise lepinguga kooskõlla, heastada võlausaldajale rikkumine ja anda kannatanud lepingupoolele kindlus, et lepingut täidetakse ka tulevikus.<ref>{{Raamatuviide\|autor=Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein\|pealkiri=Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne\|aasta=2016\|koht=Tallinn\|kirjastus=Juura\|lehekülg=~~610-611~~610–611}}</ref> Täiendavat tähtaega ei pea määrama olulise lepingurikkumise korral.<ref>Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487. § 116 lg 2 p 5.</ref> 24. rida: Lepingust taganemise formaalseks eelduseks on taganemisavalduse tegemise teisele lepingupoolele.<ref>Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487. § 188.</ref> === Lepingust taganemise tagajärjed === Lepingust taganemise korral reguleerivad lepingu tagasitäitmise kohustust VÕS §-d 189<ins>,</ins> 190 ja 191. Nende sätete eesmärgiks on poolte asetamine olukorda, milles nad olid enne lepingu sõlmimist.<ref>{{Raamatuviide\|autor=Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein\|pealkiri=Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne\|aasta=2016\|koht=Tallinn\|kirjastus=Juura\|lehekülg=~~932-942~~932–942}}</ref> Lepingust taganemise korral saab kumbki pool nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist ning sellega seotud kasu või muude viljade tagasi andmist juhul, kui ta ka ise tagastab kõik üleantu (VÕS § 189 lg 1). Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma ühel ajal, millele kohaldatakse kohustuste täitmisest keeldumise regulatsiooni vastastikuse lepingu puhul (VÕS § 111).<ref name=":1">RKTKo 3-2-1-34-13, p 15.</ref> 39. rida: Hüvitamisele võib kuuluda ka saamata jäänud viljade või muu kasu väärtus (nt saamata jäänud tulu), seda juhul, kui üks lepingupool jäi ilma kasust, mida tal oleks olnud võimalik korrektse kasutamise korral teenida.<ref>Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487. § 191 lg 1.</ref> Samuti tuleb hüvitada teisele poolele vajalikud kulutused, mida nad asjale tegid.<ref name=":2">Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487. § 191 lg 2.</ref> Vajalike kulutustega on tegemist siis, kui need on tarvis asja säilitamiseks või kaitsmiseks osalise või täieliku hävimise eest.<ref>Tsiviilseadustiku ~~Üldosa~~üldosa ~~Seadus~~seadus. - RT I 2002, 35, 216. § 63 p 1.</ref> Muud kulutused, mis ei ole vajalikud asja säilitamiseks või kaitsmiseks, tuleb korvata teisele poolele alusetu rikastumise sätte alusel (VÕS § 1042) ja seda juhul, kui teine lepingupool on tänu tehtud kulutustele alusetult rikastunud.<ref name=":2" /> ==== Tagasitäitmise välistamine ==== Juhud, mil lepingupool ei ole kohustatud talle üleantud eset tagastama või selle väärtust hüvitama<ins>,</ins> on sätestatud VÕS-s § 190. Nendeks olukordadeks on: * kui taganemise aluseks olev asjaolu ilmnes ajal, mil asi oli juba ümbertöötamisel või juba ümbertöödeldud; * eseme halvenemine või hävimine toimus teise lepingupoole tõttu; * kui teine lepingupool kandis eseme juhusliku hävimise või kahjustumise riisikot (juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko kohta vaata VÕS § 214); * kui kahju oleks tekkinud ka juhul kui ese oleks olnud teise lepingupoole valduses; * kui ese on halvenenud või hävinud vaatamata sellele, et teine lepingupool kasutas või hoidis asja hoolikalt.<ref>Võlaõigusseadus. - RT I 2001, 81, 487. § 190 lg 1.</ref> === Viited === [[Kategooria:Võlaõigus]]

Lepingust taganemine õiguskaitsevahendina: erinevus redaktsioonide vahel