Püsililled: erinevus redaktsioonide vahel

Kesk-Euroopa metsadest on meile jõudnud [[harilik kitseenelas]]. Vahemere ümbrustestümbrusest on pärit aed-iiristeaediiriste esivanemad, paljud [[Kevadine krookus|krookused]] ja [[nartsiss]]id. Lähis-Idast on tulnud [[Tulp|tulbid]] ja harilik püvilill. Hiina looduses kasvavad mitmesugused [[pojeng]]i ja [[liilia]] liigid ning Jaapanis paljud [[hosta]]d. Mõlemalt maalt on meile jõudnud ka [[astilbe]]d. Kõige enam tuntumaid püsililli on meile aga andnud Põhja-Ameerika, mis on [[leeklill]]ede, [[päevakübar]]ate, [[Aster|astrite]] ja [[Aedmonarda|monardade]] sünnimaa.

Püsikute eluiga on ajavahemik, mil mingi püsik kasvatatuna tema nõudmistele vastavates tingimustes ja kasvamiseks määratud alal, säilitab liigile või sordile omase dekoratiivsuse. Kasuliku eluea pikkus sõltub liigi või sordi omadustest, kuid seda võivad ka suuremal määral mõjutada ka teisedmuud tegurid, nagunäiteks [[mullaviljakus]], [[mikrokliima]], rühmasuurus ja istutuskaugus.

*väga lühiealised püsikud on püsikud, mille kasulik eluiga on 2-32–3 aastat ([[nurmnelk]], [[niitjas mailane]], [[verev sõrmkübar]])

*lühiealised püsikud – 3-43–4 aastat ([[suureõieline neiusilm]], [[kõrge priimula]], [[varretu priimula]] sordid)

*keskmise elueaga püsikud – 5-105–10 aastat ([[Kaunis aster|kauni astri]] sordid, [[aed-leeklill]]e sordid ja [[kuldvits]]a sordid)

Istutuskaugus -– väga oluline on valida igale taimele õige istutuskaugus.

Sellised näilisednäiliselt suured taime vahed,taimevahed kindlustavad iga taime normaalse kasvu ja arengu, lihtsustavad hooldust mitte ainult kevadel, vaid ka esimestel istutus järgsetelistutusjärgsetel aastatel suve teises pooles.

Püsikute valimisel peenrasse on soovituslik uurida ja planeerida taime kasvu kõrguseid, värvide mängu ja kasvutingimusi. Vältida monotoonseid värve. Istutamisel tuleks jälgida kasvuliigi st.hilisemat kõrgemadkõrgust tahaning plaanilemoodustada taimerinded põhimõttel kõrgemad tahapoole ja madalamad ettepoole. Istutamist saab alustada juba vara kevadelvarakevadel, kohe kui maapind on kuiv, kuid arvestama peab ka taimede külmaõrnust.

Taimed vajavad palju vett, mullal ei tohi lasta läbi kuivada. Mullakobestamine ja [[Umbrohi|umbrohu]] välja rohimine on samuti oluline. See annab taimedele rohkem ruumi kasvamiseks ja vajalike [[Mineraaltoiteained|mineraalainete]] kättesaamiseks. Samuti kesk-suvinekesksuvine ära [[Õitsemine|õitsenud]] [[Õis|õite]] lõikamine, võib mõnele püsiku liigilepüsikuliigile anda võimaluse uuesti õitseda.

Kõrgemaid ja õrnemaid püsikuid, mida ohustab tuul ja vihm, tuleks toestada. Näiteks [[pojeng]]id, [[liilia]]d ningja [[roos]]id.

Sügisel tahavad mõned püsikud vegetatiivse osa maha lõikamist. [[Aster|Astrid]], [[Kukehari|kukeharjad]], [[pojeng]]id, [[nartsiss]]id ningja [[Tulp|tulbid]].

Talveks vajavad mõned külmaõrnad liigid ka katmist: ([[roos]]id , [[heleenium]]id, [[krüsanteem]]id jne) ka katmist.<ref> H. F. Harp* and L. M. Collicutt

Mõned püsikute liigidpüsikuliigid on vastuvõtlikumad taimehaigustele. Õiekal astril ningja monardal esineb jahukastet, pojengidel hahkhallitus, astritel fusarioos. Leeklillede väga ohtlik kahjustaja on [[Vars|vartes]] elav [[Ümarussid|nematood]]. Ohtlikud võivad olla ka viirushaigused näiteks pojengidel, tulpidel, hostadel. Kahjuriteks on [[nälkjad]], [[teod]], kes armastavad [[hosta]]sid ja [[brunnera]]id. [[Tirtslased|Rohutirtsud]] ja [[Villimardiklased|villimardikalised]] söövad ka taimi nagu püst-elulõng ja hübriidülaseid. Samuti on ohuks taimedele ka mutid ja jänesed. <ref> Tracy DiSabato-Aust. "The Well-Tended Perennial Garden: The Essential Guide to Planting & Pruning Techniques", 1998</ref>