Kalevipoeg: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
XIX lugu täiendatud |
XX lugu, alustatud |
||
217. rida:
Samas oli Lindanisa poole teel sõjasõnumid, sest Lätist olid saabunud [[raudmehed]] laevadega ning sõjamehed olid ka Vene väljadelt tulemas, et kestvat rahupõlve pillutada. Käsukandjad jõudsid Kalevipoja kambrisse ja kuulutasid, et vaenuvanker on veeremas, raudmehed maad muljumas ning noored mehed seisavad norgus, sest mõõk ei mõista rauda murda. Kalevite kallis poega saatis mehed puhkama, kuid ei saanud und ning läks tusameelel vainu peale isa kalmule. Kuid üle vaikse haua ohkas vaid tuul ning vägimees kõndis kurvalt koju tagasi.
==== XX lugu: Sõttavalmistus. Lahingud. Raudmeeste saadikud. Kalevipoja surm. Põrgu väravas. ====
Kalevipoeg saatis saadikud sõjakäsuga teele, et sõdalased kõikjal vaenu vastu valmistuksid. Koos Alevipoja ja Sulevipojaga otsustas ta varad viia peidupaika, varju röövlite eest, et uuel õnneajal need jälle välja tuua. Ööhakul kaevati kolmekesi kuld, hõbe ja rahad salamahti sõmerasse liiva. Kange mees luges salasõnad peidukohale peale, et vaid õigel mehel, õnnelapsel, oleks teadmist Kalevite kuld peidukünkast üles korjata. Koidu ajal võttis kangelane relvad, talutas teele sõjaratsu ning puhus sõjasarve. Kalevite sarvekutse jõudis kõikjale - Viru rannast Lääne luhtadeni ja Tartu raja taha Pihkva piirile ning tõtates tulid mehed sõjateed tallama. Väed kogunesid kuninga käsul viie päeva jooksul Emajõe kaldale Taara hiie juurde. Tugevaid tuli igalt poolt - viissada Virumaalt, kuussada Kuressaarest, seitsesada Soomestki. Seejärel asuti sõjateed sõitma.
Juba teisel päeval algas lahing raudriides rüütlitega. Kalevipoeg puistas raudmeeste ridasid väsimatu võimuga, nii et surnukaared katsid nurme ja surnupäid oli sadades. Samas sünnitasid surma ka raudmeeste rasked hoobid. Nüüd langes maha Sulevipoeg, vaenukirves oli tabanud tema puusa ning verevool kippus mehe elu kustutama. Sõnatark lausus haavatule salasõnu, arstis haava üheksa rohu segust salviga ning mähkis sidemesse. Vaenuvägi lõi lahingus vankuma ning põgenes pakku. Seejärel maeti langenud kaaslased, puhati paar päeva ning vägi sammus [[Võhandu jõgi|Võhandu jõe]] piiridele. Olevipoja juhatusel ehitati sild üle jõe ning suunduti Pihkva maile, kus olid väega ootamas poolakad, tatarlased ja leedukad. Puhkes uus lahing ning Kalevipoja mõõk niitis mehi maha nõmme peale nii, et kehad katsid maad kolme [[küünar|küünra]] kõrguselt. Sõda kestis seitse päeva ja rohkete langenute tõttu olid väesalgad sootuks vähenenud. Kalevite poeg kogus oma allesjäänud sõjamehed kokku ning saatis nad Alevipoja juhtimisel Vene väe vastu. Peale lahingut maeti kõik langenud sõbrad. Haavadesse surnud Sulevipoja mälestuseks rajati kõrge küngas, mille tippu pandi põlenud tuha põrm.
{{Pooleli}}
| |||