Élie Cartan: erinevus redaktsioonide vahel

1922. aastal lõi ta [[üldrelatiivsusteooria]] laienduse, mida hiljem hakati nimetama [[Einsteini-Cartani teooria]]ks. Tema esitatud on hüpoteetilise [[torsioonväli|torsioonvälja]] mõiste, mida tänapäeval kasutatakse pseudoteaduslikes teooriates. Cartan oli ka üks neist, kes tegeles [[kõige teooria|ühtse väljateooria]] loomisega.

 

Ta lõpetas 1891. aastal [[Pariis]]is [[École normale supérieure]]'i, kus ta kuulas ka [[Henri Poincaré]] loenguid.<ref name="hist"/> 1894. aastal<ref name="hist"/> kaitses ta [[Sorbonne]]'is väitekirjaga "Sur la Structure des groupes de transformations finis et continus" [[doktorikraad]]i.

 

Aastatel 1894–1896 töötas ta õppejõuna [[Montpellier' Ülikool]]is ja 1896–1903 [[Lyoni Ülikool]]is. 1903. aastal sai ta professori koha [[Nancy ülikool]]is. 1909. aastal kolis ta perega Pariisi, kus ta asus õppejõuna tööle [[Pariisi Ülikool]]i, alates 1912. aastast professorina. 1940. aastal jäi ta pensionile.<ref name="hist"/>

==Tunnustus==

*1937 – [[Lobatševski auhind]]