Vanemuise vana teatrimaja: erinevus redaktsioonide vahel

'''Vanemuise vana teatrimaja''' oli [[juugend]]stiilis [[1906]]. aastal valminud, ningkuid [[teine maailmasõda|teises maailmasõjas]] hävinud Vanemuise seltsi ning teatri peahoone, mis paiknes aadressil Aia 6 (praegune [[Vanemuise tänav|Vanemuise]] 6). Selle kohal paikneb tänapäeval uus, modernistlikus stiilis [[Vanemuise suur maja|Vanemuise teatri-]] ja [[Vanemuise kontserdimaja|kontsertmajakontserdimaja]].

Esindusliku teatrihoone rajamise mõte Tartu linna hakkas eesti seltskonnas idanema juba 1902. aastal. Sama aasta sügisel otsustati „Vanemuise“ seltsi koosolekul asuda ümber ehitama seltsi maja, mis toona asus [[Jaama tänav (Tartu)|Jaama tänaval]], – eelkõige peeti selle all silmas uue ja kaasaegsema teatrisaali ehitamist. Küll aga toimus ootamatu pööre kui 1903. aasta 19. juulil Jaama tänava seltsimaja maha põles. Kohe valiti uue Vanemuise maja ehitamiseks vastav ehituskomisjon, mille liikmeteks said [[Jaan Tõnisson]], [[Karl Eduard Sööt]] ja [[August Kitzberg]]. Hiljem 1904. aastal tõusid selles komisjonis juhtivatele kohtadele [[Oskar Rütli]] ja [[Karl Menning]]. KohaTeatrimajale osas langetati otsusotsustati leida sellekssenisest suurem ningja otstarbekam paik kui seda oli olnud eelmine ning valik langes krundile aadressil Aia 6.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=M. Siilivask|pealkiri=Tartu arhitektuur 1830–1918. Historitsism ja juugend|aasta=2006|koht=Tartu|kirjastus=Greif|lehekülg=254–260}}</ref> [[August Gailit]] meenutab, et krundi ostuks saadi lisaraha erinevate heategevuslike pidude tuludest, korjandustest ning toetustest eesti ettevõtetelt ja rahaasutustelt. Väga oluliseks tähiseks kogu Vanemuise teatri- ja seltsimaja ehitusele oli ka end aastaid Berliinis ning teistes suuremates saksa linnades täiendanud K. Menningu nimetamine tulevaseks Vanemuise teatri ja seltsi juhiks 1904. aastal, kellest hiljem kujunes Vanemuise teatri loomingulise poole ülesehitaja ning ühtlasi peamine eesti kutselisele teatrile aluse panija.<ref>{{Raamatuviide|autor=A. Adson|pealkiri=Teatriraamat|aasta=1958|koht=Stockholm|kirjastus=Vaba Eesti|lehekülg=50–51}}</ref>

Kui esialgu oli komisjonil plaan paluda hoone projekt valmistadaprojekteerida Peterburgi Kunstiakadeemia professor [[Aleksandr Poleštšuk]]il, siis lõpuks otsustati anda ülesanne K. Menningu initsiatiivil hoopis soome arhitektarhitektile [[Armas Lindgren]]ile. 1905. aasta märtsis kiideti Lindgreni plaanid heaks ning kuigi ehitusplatsil olid tööd alanud juba sama aasta jaanuaris, siis hoone enda juurde asuti alles peale plaanide kinnitamist 1905. aasta hiliskevadel, kusjuures nurgakivi asetatipandi 15. mail. Kohe alguses oldi seisukohal, et „Vanemuise“ selts võtab kogu ehitusliku poole enda peale ning ehitusmeistriks palgati Riiast läti päritolu Aleksander Kley.<ref name=":0" /> Hoone enda ehitamiseks kulus ligi 1 365 000 telliskivi, mille kogusummaks kujunes umbkaudu 11–1311 000 – 13 000 rubla, ning mida peeti üsnagi odavaks hinnaks<ref>{{Raamatuviide|autor=L. Hansen|pealkiri=Vanemuise radadelt|aasta=1960|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Riiklik Kirjastus|lehekülg=66}}</ref>. Kokku kulus kogu hoone loomiseks ligi 100 000 rubla<ref name=":0" />. Viimistlustööd kestsid kuni 1906. aasta augustini ning 12. augustil samal aastal hoone ka pidulikult avati, kusjuures Vanemuise uue hoone pühitses sisse elatanud ärkamisaja suurkuju [[Jakob Hurt]]<ref>{{Raamatuviide|autor=H. Palamets|pealkiri=182|aasta=2003|koht=Tallinn|kirjastus=Kleio|lehekülg=Lugusid toonasest Tartust}}</ref>. Viimases järgus valmis Vanemuise maja kõrvale ka aed, mis avati 1907. aastal ning mille kujundas juba teatri uus kunstiline juht K. Menning<ref name=":0" />.

Kuigi A. Lindgreni orginaalprojekteoriginaalprojekte Vanemuise seltsimajast pole õnnestunud arhiividest leida, saame hoone kirjeldamisel lähtuda vaid kaasaegsetest fotodest, A. Lindgreni fassaadikavanditest ning insener [[Georg Hellat]]i lihtsustatud detailplaneeringu koopiatest<ref name=":0" />. Hoone plaanis torkab silma, et tegu polnud rangelt teatriliku lahendusega – tegu oli nii teatri kui ka seltsimajaga. Nii näiteks kuulus terve hoone kolmas korrus seltsi raamatukogule ja muuseumile. Samas arhitektuurselt oli tegu moodsa ning noor-eestlasliku rahvuskäsitlusega euroopaliku hoonega, mille juures oli eriliselt silmatorkav selle kogu külje ulatuses suurte akendega kaetud ja uudsete trepikojaümbrustega ümbrusele avatud aiapoolne ehk kirdepoolne külg. Maja otsaküljes Aia tänaval peasissepääsu kõrval oli kaks jõulist poolümarat erkerit ning selle kohal massiivne kaar – moodne ning äärmiselt juugendlik element. Kogu hoone fassaad dekoreeriti rahvusromantiliste elementidega, mille autoriks oli skulptor [[Ferdinand Goldberg]], kusjuures esifassaadil leidis oma koha ka Vanemuise enda reljeef.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=K. Hallas-Murula|pealkiri=Soome-Eesti: sajand arhitektuurisuhteid|aasta=2005|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Arhitektuurimuuseum|lehekülg=28–29}}</ref>

Interjööris oli suurim tähelepanu koondunud hoone teisele korrusele, kus paiknes monumentaalsete akendega suur, ligi 900-kohaline teatrisaal.<ref name=":1" /> Hoone esimesel korrusel aga paiknesid ümarakendega garderoob, sopilise võlvitud laega einelauaruum, keeglisaal, piljardisaal ning seltsi eestseisuse toad. Korduva elemendina kasutati kogu hoones voolavuse rõhutamiseks rippvalgustite ridu ning kvadraadimotiivi ornamentikas: taaskordtaas äärmiselt juugendlik võte. Samas ''art nouveau'' stiilis peatrepi käsipuude otstes moodustusid postamendid, mille peal paiknesid [[August Weizenberg]]i skulptuurid „Koit“ ja „Hämarik“. Trepikäiku ääristas geomeetrilises juugendvormis sepisvõre. Peasaali kõrval oli teise ehk peakorruse kaunimaks paigaks nn roheline ehk väike saal. Selle aknaid kaunistasid värvilised vitraažid, kogu ruum tervikuna oli värvitud rohelise erinevates toonides – alates helerohelisest kuni mürkroheliseni – ning karniis oli kaunistatud maalitud juugendliku ornamentikaga.<ref name=":0" />

1939. aastal avas president [[Konstantin Päts]] [[Arnold Matteus]]e projekti järgi valminud Vanemuise teatri lisaehitise ning selle juurde kuuluva uue teatrisaali, mida peeti toona Baltimaade moodsaimaks. Vana teatrisaal ehitati ümber kontsertsaaliks. 1944. aasta augusti lõpul hävis sõjategevuse käigus tekkinud põlengus kogu Vanemuise teatrihoone. Kuigi teatrist alles jäänud varemed olid väga heas seisukorras ning teatrit oleks saanud taastada – vastava projekti koostasid arhitektid A. Matteus ja [[Nikolai Kusmin]] juba 1948. aastaks –, siis ehitusvõimaluste puudumise tõttu jäi see mõte katki. Uuesti kerkis Vanemuise taastamise mõte esile 1956. aastal, ent siiski püsisid varemed omal kohal kuni 1959. aastani, mil need lammutati ning uue hoone nurgakivi asetatipandi 18. septembril 1960. aastal. Uue teatrihoone loomisel oli suur sõna toonasel peanäitejuhil [[Kaarel Ird]]il, kes soovis saada peatselt loodavasse teatrimajja tunduvalt rohkem istekohti kui seda oli olnud vanas teatrihoones. Dokumentaalselt pole aga tagantjärgitagantjärele enam võimalik tõestada, kas vana teatrihoone varemete lammutamine sündis kommunistliku partei keskkomitee korraldusel või hoopis Kaarel Irdi soovil. Vanemuise teatri uus peahoone valmis kahes järgus: 1967. aasta lõpul avati 698-kohaline teatrisaal ning 1970. aasta augustis – Vanemuise kutselise teatri 100. aastapäevaks – valmis sinna juurde ka moodne 842-kohalise kontsertsaal.<ref>{{Raamatuviide|autor=E. Kampus|pealkiri=Teatrist. Vanemuisest ja vanemuislastest|aasta=2019|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Teatriliit|lehekülg=134, 193, 199}}</ref>