Võrukesed: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P kirjanduse ja "vaata ka" loetelude täiendused. |
lõunaeestlaste kultuurist keskajal ja varauusajal lisasin paar lõiku. |
||
30. rida:
Lisaks haudade suhtelisele eheterohkusele on Lõuna-Eesti matmiskombestiku oluliseks eripäraks veel maa vallutamise ja ristiusustamise järgne jätkuv põletamismatuste komme, mida tuleb ette küll harva, kuid ometi hajusalt üle kogu kultuuriala. Seejuures on Võrumaale omane tava matta mehi ja naisi peaga vastassuunas (Valk, 1997, lk 120<ref name=":2" />). Mehi on maetud peaga lääne ja edela, naisi ida ja kirde poole. Seda kommet esineb läbisegi kristliku tava järgi peaga läände matmisega isegi samadel kalmistutel ja võib oletada, et vastassuunas matmise komme ulatub ristiusueelsesse aega (Valk, 1997, lk 122<ref name=":2" />).
Keskaegsel Võrumaal toimusid seoses [[Kolonisatsioon|koloniseerimisega]] veel kaks suuremat vastandlikku sotsiaalset arengut. Esiteks, erinevalt Põhja- ja Lääne-Eestist, kus osa muinasvanematest said vallutuse järel väikevasalli staatuse, kaotasid Lõuna-Eesti ülikud oma positsiooni ja sulasid talurahva hulka. Kuna Lõuna-Eestis puudus sotsiaalne vahekiht, kes kannaks maarahvale üle uue aja kombeid, jäi piirkond tervikuna kultuurilises mõttes märksa vanamoelisemaks kui Eestimaa põhja- või lääneosa. Kuni [[Rootsi aeg|Rootsi ajani]] püsisid laialdaselt kasutusel mitmed rauaaegse algupäraga ehtetüübid, nt [[Hoburaudsõlg|hoburaudsõled]] ja spiraalsõrmused. Maarahvas pidas väga tähtsaks vana kommet matta surnuid mitte kirikaeda, vaid poolpaganlikele, tihti väikekabelitega seotud külakalmistutele (Valk, 2005, lk 127<ref name=":5">{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=Vikerkaar 7-8/2005|aasta=2005|koht=Tallinn|kirjastus=Kultuurileht|lehekülg=124-128|artikkel=Lõuna-Eesti kaugemast minevikust|Artikli autor=Valk, Heiki}}</ref>).
Teise poolt võib aga näha, et eristaatuse säilitasid [[Tartu piiskopkond|Tartu piiskopkonnas]] tõenäoliselt küll [[Liivimaa]] kagupoolseimad, Pihkva valdustega külgnevad piirialad. Misso lähisel asuva [[Siksali kalmistu|Siksälä kalme]] kaevamistulemuste järgi on näha, et relvadega matmine jätkus siin kuni 15. sajandini. Niisugused matusekombed viitavad piirkonna suurele usuvabadusele: kiriku kontroll äärealade üle jäi veel kaks sajandit pärast vallutusi väga nõrgaks (Valk, 2005, lk 127<ref name=":5" />).
Arhailiste joontena on Võrumaa matusekommetes püsinud tänini väga tähtsana näiteks rohked matusetoidud ning Eestis ainulaadne matuserongi peatamise ja puutüvesse risti lõikamise komme (Valk, 2005, lk 128<ref name=":5" />).
Tagamaks piiriäärse rahvastiku lojaalsust, andsid uued maaisandad kohalikele kogukondadele suure autonoomia, mis järk-järgult kadus alles 15. sajandil. Esimestel vallutusjärgsetel sajanditel võib piirialade elanikke pidada [[Vabatalupoeg|vabatalupoegadeks]], kelle kohused maaisanda ees piirdusid sõjateenistuskohustusega ja keskuste informeerimisega piirialadel toimuvatest sündmustest (Valk, 2005, lk 127<ref name=":5" />).
== Kirjandust ==
| |||