Pöide vald: erinevus redaktsioonide vahel

[[Ardla]], [[Are küla|Are]], [[Iruste]], [[Kahutsi]], [[Kakuna]], [[Kanissaare]], [[Pöide-Keskvere|Keskvere]], [[Koigi (Pöide)|Koigi]], [[Kõrkvere (Pöide)|Kõrkvere]], [[Kärneri]], [[Kübassaare]], [[Leisi (Pöide)|Leisi]], [[Levala (Pöide)|Levala]], [[Metsara]], [[Mui]], [[Muraja]], [[Neemi]], [[Nenu]], [[Oti (Pöide)|Oti]], [[Puka (Pöide)|Puka]], [[Pöide]], [[Reina]], [[Sundimetsa]], [[Talila (Pöide)|Talila]], [[Tornimäe (Pöide)|Tornimäe]], [[Ula (Pöide)|Ula]], [[Unguma]], [[Uuemõisa (Pöide)|Uuemõisa]], [[Veere (Pöide)|Veere]], [[Välta (Pöide)|Välta]]

Veel keskmisel kiviajal oli pea kogu Pöide ala Litoriinamerestlitoriinamerest üle ujutatud. Venekirve-kultuuriajastust (1500-6001500–600 eKr.) onoli Pöide aladel kujunenud juba selge püsiasustus.

Kihelkond oli muistsete läänemere-soomeläänemeresoome hõimude halduslik-territoriaalne üksus Eestis juba esimese aastatuhande lõpust. Kihelkonna keskuseks oli linnus. Pöide koos Muhuga moodustasid muinasaja lõpul Horele-Mone nimelise kaksikkihelkonna. See siiski oletatav kaksikkihelkond lõhestus kristliku ajastu algul kaheks iseseisvaks kiriklikuks kihelkonnaks -– Muhuks ja Pöideks.

Varaseimas meieni ulatunud Saaremaa üksikuid maakohti loendavaisloetlevais ürikuis nimetatakse seda ala, mis moodustas Pöide ja Jaani kihelkonna, Horeleks. Horele nimega, mis on säilinud praeguse Ardla (veel XVI sajandil Hordele) küla nimes, esineb Pöide ainult ühe korra ja nimelt 1233. aastailaastal teostatud Saaremaa jagamist äramärkivaismärkivais ürikuis, mille järgi Horele ja Mone, langesid ordule. 1254. aastast alates rakendatakse kihelkonna kohta eranditult ainult Pöide (Peude) nime, mis kuni XVII sajandi lõpuni haaras ka hilisemat Jaani kihelkonda.

Põllupinna headuse tõttu kujunes asustus Pöides juba muinasajal tihedamaks kui Saaremaa teistes osades. Varasem asustus paiknes piki tervet kihelkonda läbivat maanteed ja selle lähemas naabruses praeguste Ardla, Muiküla ja Tornimäe ümbruses. Selle rühma esiajalooline keskus näikse olnud Ardla, mis andis oma nime -– Horele -– tervele kihelkonnale. Hõredamalt ja osaliselt koguni täiesti asustamata olid rannikualad.

1564. aastal. müüs ordufoogt Heinr. Lüddinghausen-Wulff Maasilinna foogtkonna Taani kuningale Friedrich II, millega algas Pöides Taani aeg. Taani võimu esimesed aastad tõid kihelkonnale küllaltki suuri raskusi, eriti just nende võitluste näol, mida peeti taanlaste ja rootslaste vahel Maasilinna lossi pärast. Et taanlastel oli raskusi lossi kaitsmisega, siis lasksid nad ta 1576. aastal. õhku. Sõdade tagajärjel vähenes ja vaesus kihelkonna rahvastik, paljud talud ja isegi terved külad jäid tühjaks ja kadusid. Enne kui rahvaarvu juurddekasvjuurdekasv suutis tõsta asustuse endisele tasemele, puhkes uus sõda. 1611. aasta sügisel tungisid rootslaste väesalgad Muhu kaudu Pöidesse ja jäid siiasinna talvekorterisse. 1612. aasta jaanuaris tungisid nad siit ühes mandrilt saabunud uute vägedega edasi ja laastasid kogu maakonna, viies lahkudes hulgana kaasa siinseidsealseid talupoegi. 1618. aastal oli Pöides 50% kõigest talurahva valdamisel olevast kultuurmaast söötis.

EramõisadeEramõisate valduste kõrval oli Pöides üle 100 adramaa talumaad; need maad ei moodustanud asustuslikult omaette suletud tervikuid, vaid asusid enamuses hajavaldusena riigi kätte jäänud talumaade hulgas. Nii oli Reinu mõisa valdamisel Kahutsi küla ja üksikuid talusid Iruste ja Levala külast. Jaani kihelkonda kuulus muuhulgas siitPöide Are küla. Otimõisa päralt oli enamik Veere ja osa Välta külast. Kingli mõisa valduses aga Neemi, Pahavalla ja Kuke küla.

Rootsi ajal asutati siia endiselelisaks kolmele senisele ametkonnale lisaks veel neljas -– Laimjala (Gustafsdahl) ametkond, samanimelise mõisaga keskuses. Pöördelisema tähendusega siinselesealsele talurahvale oli Karl XI poolt alustatud agraarreform, mis tõi põhilisi muudatusi talurahva sotsiaalsesse ellu.

1848. aastal oli Pöide kihelkonnas 2413 elanikku. Seoses tsaarivalitsuse poolt soositud usuvahetuse aktiivsusega piirkonnas valmis 1873. aastal Tornimäel Neitsi Maria kirik. See tegutseb siiani ja on Saaremaa kõige suurem vene õigeusu kirik. Koos kirikuga ehitati Tornimäele pastoraat, köstri maja ja koolimaja. RaskeSuur nälg tabas Pöidet 1868. ja 1869. aasta viljaikalduse tõttu. Puhkenud näljahädast ja sellele seltsinud taudidest pääses kihelkond alles väljastpoolt tulnud toetuse ja riikliku viljalenuviljalaenu abil.

1905. aasta revolutsioonilisel liikumisel oli Pöides tugev poolehoid. Vägivallategusid siin siiski toime ei juhtunudpandud, põletati vaid mõned mõisaküünid. Seda enam tegutseti seadustega enam-vähem lubatud raamides. Uuemõisa vallakirjutaja Ernst Sarapuu'gaSarapuuga eesotsas andis Pöide Saaremaa kõige radikaalsemad juhid, kes oma aktiivsusega Kuressaare ja Pöide rahvakoosolekutel detsembris 1905. aastal said kuulsaks "pöidulaste parteina". Karistussalk saabusjõudis Pöidesse vana-aasta õhtul 1905 ja peatus Uuemõisa vallamajas. Suurimaks süüdistajaks olnud Uuemõisa omanik Nolcken. Eriti otsitud siin E. Sarapuud ja M. Trulli., Neilneil aga oliolevat õnnestunud pageda. Hiljem andis Sarapuu end ise võimude kätte ja 1908. aastal karistati teda 3-aastasekolmeaastase kindlusvangistusega.

[[Pöide kirik]], [[Tornimäe kirik]], [[Oti mõis]], [[Pöide kalmistu]], [[Kõrkvere tuuleveski]], Pöide- ehk [[Kahutsi maalinn]], [[Mihkel Ranna dendraarium]], Kübassaare mets, [[Aavakivi]], Koigi raba õppe-matkarada.