Gioachino Rossini: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub Märgis: Tühistatud |
P Undid edits by 213.168.31.133 (talk) to last version by AK720 Märgised: Eemaldamine SWViewer [1.4] |
||
1. rida:
{{Toimeta|lisaja=Ahsoous|aasta=2018|kuu=aprill}} {{Keeletoimeta|lisaja=Kuriuss|aasta=2018|kuu=mai}}
[[Pilt:Composer_Rossini_G_1865_by_Carjat_-_Restoration.jpg|thumb|right|Gioachino Rossini 1865. aastal]]
[[Fail:Gioachino Rossini Litho.jpg|pisi|Adolph Kunike litograafia noorest Rossinist]]
'''Gioachino Rossini''' ('''Gioachino Antonio Rossini'''; [[29. veebruar]] [[1792]] [[Pesaro]] – [[13. november]] [[1868]] [[Passy]], [[Pariis]]) oli Itaalia helilooja. Hinnatud kõigi aegade üheks suurimaks ooperikomponistiks. Itaalia romantilise ooperi isa, ''[[bel canto]]'' ajastule alusepanija. Itaalia 19. sajandi esimese kolmandiku konkurentsitult tähtsaim helilooja. Oma aja väljapaistvaim koomiliste ooperite komponist. Kutsutud "Pesaro luigeks".
[[Stendhal]] on kirjutanud oma raamatus "Vie de Rossini" ("Rossini elu", 1824): „Pärast Napoléoni surma on olnud teine mees, kellest on iga päev räägitud [[Moskva]]s ja [[Napoli]]s, [[London]]is ja [[Viin]]is, Pariisis ja [[Calcutta]]s. Selle mehe hiilgus on kitsendatud vaid tsivilisatsiooni piiridega. Ja see mees on alles 32aastane!”. Oli teedrajav isiksus ka prantsuse 19. sajandi ooperi arengusuundade väljakujundamisel. Tema stiilist lähtus enamik itaalia heliloojatest, samuti prantslased [[Adolphe Charles Adam|Adam]], Meyerbeer ja [[Jacques Offenbach|Offenbach]] ning sakslane [[Richard Wagner|Wagner]] oma loomingutee alguses.
[[Fail:Isabella Colbran by Reiter.jpg|pisi|Isabella Colbran ca 1835. Autor Johann Baptiste Reiter]]
5. rida ⟶ 10. rida:
Rossini isa Giuseppe Antonio mängis [[metsasarv]]e, [[trompet]]it ja [[klavessiin]]i ning töötas tapamajades järelevalvajana. Ema Anna oli [[Imola]] ja [[Ravenna]] ooperiteatri primadonna. 6-aastasena mängis ta isa ansamblis trianglit. 1806. aastal 14-aastasena asus õppima [[Bologna konservatoorium]]isse metsasarve, [[viiul]]it, Cavedagni juures [[tšello]]t ja klavessiini [[Giuseppe Prinetti]] juures. Oli ka sepa juures õpipoiss ning õppis laulmist. Esines professionaalse lauljana ja kirjutas ''[[opera buffa]]'' stiilis kavatiine. Kirjutas õppimise ajal 17-aastasena esimese ooperi "Demetrio e Polibio" (1809). Tegutses kohalikus ooperimajas mitmesugustes ametites ning kirjutas seal revolutsioonilise laulu, mis pidi innustama itaallasi võitlusele austerlastest okupantide vastu. Esimene professionaalne lavateos oli sädelev ühevaatuseline farss "La cambiale di matrimonio" ("Abieluveksel", 1810), mille esitas Veneetsia Teatro San Moisè. 1812. aastal komponeeris juba neli ooperit, millest [[Milano]] [[La Scala]]s esitatud "La pietra del paragone" ("Proovikivi") sai kriitikutelt hea vastuvõtu osaliseks. Selle ooperi edu võimaldas saada vabastuse sõjaväeteenistusest ja ''maestro di cartello'' tiitli, mis tähendas, et tema nimi garanteerib teatrile publiku.
[[Fail:Santa Croce Rossini.jpg|pisi|Rossini hauamonument Firenze Santa Croce katedraalis]]
1813. aasta kujunes noorele heliloojale läbimurdeaastaks. Taas valmis neli ooperit, millest tänaseni on regulaarselt esitatav "L'italiana in Algeri" ("Itaallanna Alžiiris"). Kriitikud panid imeks, kui värskelt suutis noor helilooja panna kõlama orkestri ning teha koostööd lauljatega. Pärast 1814. aasta suurt edu La Scalale kirjutatud vaimukas ''buffo'' draamaga "Il turco in Italia" ("Türklane Itaalias") sai väga soodsa lepingu tollal Euroopa kõige paremal majanduslikul järjel olnud Napoli Teatro San Carlo legendaarselt impressaariolt Domenico Barbaialt. Selles teatris olid palgal tollased itaalia parimad lauljad Isabella Colbran, Giovanni Davide, Manuel García, Andrea Nozzari ja Michele Benedetti. Kõik võimelised ära laulma mistahes raskeimagi partii. Nende võimetega Rossini ka oma loomingus täpselt arvestas. Rossini sai tolle aja kohta unikaalse lepingu. Talle maksti 12 000 franki aastas pluss honorarid. Ta pidi seitsme aasta jooksul kirjutama 10 ooperit ning võis teha samal ajal tööd ka teistele teatritele. Rossini saabus Napolisse 1815 sügisel ja lahkus sealt pärast täidetud lepingut märtsis 1822. Selle aja jooksul kirjutas ta 18 ooperit, millest 10 kuulusid lepingujärgselt Napoli teatritele. Esimene teos, mis San Carlos esitati, oli dramaatiliselt jõuline "Elisabetta, regina d’Inghilterra" ("Elisabeth, Inglise kuninganna"), kus esines ka Rossini tulevane abikaasa, temast 7 aastat vanem Isabella Colbran, kelle energiline helilooja lõi üle oma tööandjalt Barbaialt. Roomas aga esietendusid sel perioodil maestro meistriteosed "Il barbiere di Siviglia" ("[[Sevilla habemeajaja]]") ja "La Cenerentola" ("[[Tuhkatriinu (Rossini)|Tuhkatriinu]]").
1818. aasta paiku hakkas Rossini tunnetama itaalia publiku ükskõiksust ja külmust tema teoste vastu. Kui Napoli leping lõppes, kirjutas veel ainult ühe ooperi Itaalia teatrile. See oli melodramaatiline meistriteos "[[Semiramide]]".' 1822 siirdus Viini kaudu Pariisi ning tegutses ka Londonis. Pariisi loominguetapi esimene töö oli kuningas [[Charles X]] ekstravagantsete kroonimispidustuste jaoks tollastele Prantsusmaal tegutsenud tipplauljatele komponeeritud briljantne jant "Il viaggio a Reims" ("Teekond Reimsi", 1825). See tõi kaasa lepingu Prantsuse valitsusega komponeerida Pariisi Opérale viis ooperit. 1826. aastal asus alaliselt elama Pariisi kus sai Théâtre-Italieni direktori koha. Tuntud täpse lepingutingimuste täitjana, valmisidki 1826–1829 soovitud viis ooperit. Nendest paistab meistriteosena silma "Le comte Ory" (Ory krahv, 1828) oma soojuse, elegantsi ja huumori poolest. Rossini viimaseks ooperiks üldse jäi 4-vaatuseline, samuti meistriteoseks tituleeritud "Guillaume Tell" ("Wilhelm Tell"). See on prantsuse ''grand opéra'' stiilis kirjutatud teos, mis on jäänud omasuguste seas ületamatuks. Teos tõuseb kogu Rossini toodangust esile kui koorile tõsist tööd pakkuv ooper.
| |||