Võrukesed: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
sõnastasin plokktsitaatidena olnud lõigud ümber parafraasideks. |
lisasin kaks lõiku võrukeste kujunemise kohta. |
||
17. rida:
[[Silvia Laul]] on 1986. aastal võrukeste kujunemise kohta kirjutanud, et muistse Võrumaa rahvastik kujunes ühises suures hõimurühmituses, kuhu kuulusid veel [[Vepslased|vepslaste]], [[Karjalased|karjalaste]], isurite ja [[Vadjalased|vadjalaste]] esivanemad. Ta viitas, et keeleteadlane Ella Keem [<nowiki/>[[Hella Keem]]] on põhjalikult uurinud võru murret ja selle suhet teiste naabermurretega. Autori sõnul võib arvata, et Keemi poolt eristatud vanad ühisjooned võru murdes, vadja, vepsa ning karjala keeles pärinevadki ajast, mil üksteisega oldi veel piisavalt lähedased. Kogu mainitud kultuuriala iseloomustab veel meie ajaarvamise algussajandeil maapealsete [[kalme]]<nowiki/>ehituste puudumine. Samal ajal matsid põhja- ja lääne-eestlased, soomlased ja liivlased, kes tegelesid juba intensiivselt põlluviljelusega, oma surnud maa peale ehitatud [[Kivikalme|kivikalmetesse]] (Laul, 1986, lk 8-9<ref name=":1">{{Raamatuviide|pealkiri=Võrumaa ja võrulased|aasta=1986|koht=Tallinn|kirjastus=Perioodika|lehekülg=8-9|Koostaja=Kasesalu, Heikki|artikkel=Muinasvõrulaste jälgi mööda}}</ref>).
Kohalike matmiskommete erinevusest ja nende edasisest arengust teeb autor veel järgnevaid järeldusi. Võrumaal levisid 5.-6. sajandist peale teistsugused maapealsed kalmed, mis ei olnud ehitatud kividest, vaid kuhjatud liivast. Nii nagu kivikalmetesse, maeti ka nendesse surnud põletatult. Sellised liivakääpad olid omased ka idapoolsetele naabritele, kellega varemgi oldi ilmselt suguluses (Laul, 1986, lk 9<ref name=":1" />). Artikli avaldamise ajal olid eesti arheoloogid seisukohal, et mujal Eestis levinud kivikalmetest erinevad kohalikud liivakääbaste vormis muinaskalmed on jäetud meile juba kiviajast alates koha peal kujunenud [[Läänemeresoomlased|läänemeresoomlaste]] idarühma kuulunud hõimude poolt, kes olid ka võrulaste esivanemad (Laul, 1986, lk 9<ref name=":1" />).▼
[[Heiki Valk]] kirjutab 1997. aastal, et selgelt tajutavad erinevused Põhja- ja Lõuna-Eesti vahel on jälgitavad ka [[Eesti keskaeg|keskajal]]. Arheoloogiliste leidude põhjal saab määratleda uutmoodi, [[Noorem rauaaeg|nooremast rauaajast]] oluliselt erineva ajastu algust Lõuna-Eesti kultuurialal juba 13. saj. keskpaigast või teisest poolest alates, samas kui Põhja- ja Lääne-Eestis on keskaeg arheoloogilise perioodina jälgitav alles 13. saj. lõpuveerandist või 14. saj. algusest (Valk, 1997, lk 118<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=|pealkiri=Õdagumeresoomõ lõunapiir: konverents Kütioron märdikuu 28.-30. 1996|aasta=1997|koht=Võru|kirjastus=Võro Instituut|lehekülg=118-132|artikkel=Lõuna-Eesti kultuuriomapäradest 13.-17. sajandil|toimetaja=Pajusalu, Karl; Jüvä, Sullõv|Artikli autor=Valk, Heiki}}</ref>). Lõuna-Eesti ainelise kultuuri esmane ja ühine erijoon 13.-17. sajandini on eheterohkus, mis tuleb esile nii kalmistutes, juhu- kui ka aardeleidudes. Hilisemal ajal ilmuvad uued üle-eestilise levikuga, linnalise algupäraga ehtevormid, kuid nendegi esinemissagedus on Lõuna-Eestis märkimisväärselt suurem, kui mujal (Valk, 1997, lk 119<ref name=":2" />).
Lisaks haudade suhtelisele eheterohkusele on Lõuna-Eesti matmiskombestiku oluliseks eripäraks veel maa vallutamise ja ristiusustamise järgne jätkuv põletamismatuste komme, mida tuleb ette küll harva, kuid ometi hajusalt üle kogu kultuuriala. Seejuures on Võrumaale omane tava matta mehi ja naisi peaga vastassuunas (Valk, 1997, lk 120<ref name=":2" />). Mehi on maetud peaga lääne ja edela, naisi ida ja kirde poole. Seda kommet esineb läbisegi kristliku tava järgi peaga läände matmisega isegi samadel kalmistutel ja võib oletada, et vastassuunas matmise komme ulatub ristiusueelsesse aega (Valk, 1997, lk 122<ref name=":2" />).
▲Kohalike matmiskommete erinevusest ja nende edasisest arengust teeb autor veel järgnevaid järeldusi. Võrumaal levisid 5.-6. sajandist peale teistsugused maapealsed kalmed, mis ei olnud ehitatud kividest, vaid kuhjatud liivast. Nii nagu kivikalmetesse, maeti ka nendesse surnud põletatult. Sellised liivakääpad olid omased ka idapoolsetele naabritele, kellega varemgi oldi ilmselt suguluses (Laul, 1986, lk 9<ref name=":1" />). Artikli avaldamise ajal olid eesti arheoloogid seisukohal, et mujal Eestis levinud kivikalmetest erinevad kohalikud liivakääbaste vormis muinaskalmed on jäetud meile juba kiviajast alates koha peal kujunenud [[Läänemeresoomlased|läänemeresoomlaste]] idarühma kuulunud hõimude poolt, kes olid ka võrulaste esivanemad (Laul, 1986, lk 9<ref name=":1" />).
| |||