Kalevipoeg: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Täiendus
Sünopsise täiendus
205. rida:
 
==== XVIII lugu: Teine teekond allmaailma. Lahing põrgulistega. Kahevõitlus sarvikuga. ====
Kalevipoeg tõusis vara koidu ajal, jättis kaaslased magama, võttis leemepajast linnupetet ning läks vaatama kohta, kus härjapõlvlane oli maa sisse vajunud. Seal silmas ta nüüd sinist vett, kõrkjaid ning võhumõõku kalda peal. Meenutades kaarna ja targa varasemat nõuannet, lõi ta parema jala kannaga vastu maad, nii et varjul olnud väravad avanesid. Põrgu koopast tõusev tihe aur ja suits ei lubanud mehel käiguraga leida. Kuuseladvast teatas tark kaaren, et tuleb kuldkellukest kõlistada, mida vägimees tegigi. Suits kadus, kuid teel ei paistnud valgust kauaks ning koobas jäi kottpimedaks. Hiireke pimedusest soovitas kellukest kasutada ning pimedus asenduski valgusega. Nüüd sattus Kalevite kange poeg võrkudesse, kuid kütkete purustamisel sigis neid veel rohkem juurde ning mehe ramm hakkas lõppema. Kärnkonn nurgast krooksus, et vaja on helistada kellukest ning nõianöörid kadusid helina peale silmapilgul. Seejärel jõudis kõndija jõe kaldale, mis ei tundunud lai, kuid sada korda sammu seades ei jõudnud jalakand kuidagi teisele kaldale, vaid jäi kõntsa kinni. Vähk andis jõepõhjast teada, et kellukese kõlin aitab. Kohe sai Kalevipoeg panna jala kuivale sõmerale. Koopas käijale polnud ajal mõõtu, sest päike ei paistnud ning kuu ei kumanud. Siis tulid teel kimbutama sääseparved, mida rohkem neid surmata sai, seda paksemaks parv muutus. Kui juba jõud hakkas kaduma, tähendas sirts mättalt, et tuleb kelluke kätte võtta. Imekombel oleksid kihulased kõlina peale kui tuulde tuisatud. Põrguteel sammuja istus murule puhkama ning otsustas kellukese väikse sõrme külge köita, et vajaduselsalajõud oleks abikogu koheaeg võttaabiks.
 
Sarvik-taadi sulased kuulsid kedagi tulemas, läksid vaatama ning tulid tuulekiirul tagasi pealikule teadet tooma. See saatis oma sõdalased tulijale vastu. Kalevipoeg jõudis laia jõe äärde, mille põlevailt laineilt tõusis sinist suitsu. Üle jõe seisis terassild, millel asus põrgupoiste väesalk. Teine salk oli silla taga, kolmas kaldal ning neljas taamal. Kangelane asus mõõgateraga vemmeldama vihamehi, kes langesid sadadena surmasülle või põgenesid. Kuldkelluke sõrmes hoidis meest väsimast ning ta seisis kindlalt kui kalju. Sarvik saatis lahingusse sada vahvamat põrgulist, kes olid sortsi saunas karastatud ning kanged kui karud, kuid nendestki ei jäänud kedagi, kes veel koju jõuaks. Seda nähes kindlustas Sarvik põrguväravat kaljurahnudega, et takistada tulijat. Kalevipoeg põrutas rusikaga vastu väravat ning kolmandal löögil lendasid sambapakud kildudeks. Taluõuel jõudis ta ukse ette, mille piidad purunesid rusikaraksatusel. Astunud üle läve, märkas mees eidekese varju, kellel oli Linda kuju. Eideke tallas vokiratast, millest kahel pool olid kruusid. Paremal pool seisvas oli võimu andev elumärg, pahemal aga märjuke, mis rammu närtsitas. Varjueit tähendas pojale parempoolse kausi poole, millest too rüüpas keha karastuseks. Lõhkunud seejärel salaseina kaljurahnuga, nägi kange mees seina taga põrgueite kangast kudumas. See märkas kohe kuldkellukest tulija sõrmes ning palus seda endale, pakkudes vastu parimat mõdu, mis olevat kangastelgede kõrval pahemal pool kruusis. Kalevipoeg teades märjukese mõju, astus hoopis tagaseina ukse juurde. Uks kargas lahti ning selle tagant tulid Sarviku parimad sõdalased, kuid kes nendest matsu sai, see teist enam ei vajanud. Nüüd hüüdis põrgumees Kalevipoja peatuma ning sõnas ta vargaks, kes eelmisel põrguskäigul viis tema varanduse ja võluasjad. Kange mees vastas, et eelmine vaidlus oli lahendamisel rammukatsumise teel, kuid vastaline kui vedel mees kadus härjapõlvlasena murupõhja. Kalevipoeg pani mõõga tuppe ning võttis sõrmest kellukese, et meeste kangus kaaluks ühevõrra ning kutsus Sarviku kambrist välja jõukatsumist ausalt lõpetama. Sarvik-taat, soovinud küll rammu tõsta, võttis ehmatusega rüübet pahempoolsest kruusist, mis jõudu vähendas. Kalevite kangele pojale jäi nüüd parempoolne kruus, millest sai kuivanud kurku kastetud.
{{Pooleli}}