|
'''Rutikvere mõis''' ([[saksa keel]]es ''Ruttigfer'', varem ''Zweifelshof'' ja ''Gutmansbeck'') oli [[rüütlimõis]] [[Viljandimaa]]l ja [[Pärnu kreis]]is [[Põltsamaa kihelkond|Põltsamaa kihelkonnas]].
Tänapäeval on mõisa maad ja mõisasüda jaotatud pooleks [[Järva maakond|Järva]] ja [[Jõgeva maakond|Jõgeva maakonna]] vahel. Maakondade piiriks on tänapäeval [[Põltsamaa jõgi]].
==Ajalugu==
Esmateated mõisast pärinevad 1514. aastast, mil ordumeister [[Wolter von Plettenberg]] annetas Wilhelm von Zwifelnile (Zweifeln) kolm [[adramaa]]d Põltsamaa kihelkonnas ja 1595. aastal kinnitas [[Poola kuningas]] [[Sigismund II August]] mõisa von Zwifelni pärijatele.
17. sajandi keskpaigas omas Rutikvere mõisa Johann Buxhöwden ning 1645. aastal annetas kuninganna [[Kristiina]] mõisa Philip Uhlftädtile. 1662. aastal annetati mõis Erik von Pistohlkorsile. 1660. aastatest kuni võõrandamiseni 1919. aastal oli mõis von [[Pistohlkors]]ide omanduses. [[Erik von Pistohlkors]] (1628–1700) asus elama Eestimaale ja omandas siin Rutikvere, [[Jädivere mõis|Jädivere]], [[Paatsalu mõis|Paatsalu]], [[Illuste mõis|Illuste]], [[Massu mõis|Massu]] ja [[Päri mõis]]ad. 1680. aastatel sattus Rutikvere mõis [[Mõisate reduktsioon|reduktsiooni]] alla, seoses Rootsi võimu vahetumisega Vene oma vastu toimus 1712. aastal restitutsioon, millega kinnitati Rutikvere mõis taas von Pistohlkorsidele. Erik von Pistohlkorsi poja, Johann Erich von Pistohlkorsi (?-1763) pojad [[Otto Friedrich von Pistohlkors]] (1727–1755), [[Hans Reinhold von Pistohlkors]] (1729–1769) ja [[Moritz Wilhelm von Pistohlkors]] (1730–1783) rajasid vastavalt [[Põltsamaa kihelkond|Põltsamaa kihelkonna]] Rutikvere, [[Hanila kihelkond|Hanila kihelkonna]] [[Massu mõis|Massu]] ja [[Palamuse kihelkond|Palamuse kihelkonna]] [[Kuremaa mõis|Kuremaa]] liinid.
[[Otto Friedrich von Pistohlkors]]i (1726–1755) järeltulijate valduses oli Rutikvere pärusmõis kuni võõrandamiseni [[1919]]. aastal ning [[Otto Friedrich von Pistohlkors]]i järeltulijate liini valduses oli terve hulk mõisaid: [[Imavere mõis|Imavere]], [[Kaave mõis|Kaave]], [[Kassinurme mõis|Kassinurme]], [[Kivijärve mõis|Kivijärve]], [[Koppelmaa mõis|Koppelmaa]], [[Kurista mõis|Kurista]], [[Kärde mõis|Kärde]], [[Mõisaküla mõis|Mõisaküla]], [[Nõmme mõis|Nõmme]], [[Pühatu mõis|Pühatu]], [[Tapiku mõis|Tapiku]], [[Vaiste mõis|Vaiste]], [[Voose mõis|Voose]], [[Vorbuse mõis|Vorbuse]] ja [[Võrevere mõis]].
Otto Friedrich von Pistohlkors suri 28-aastasenaaastaselt 1755. aastal janing Johann Erich von Pistohlkors vormistas 1756. aastal Rutikvere mõisa [[Postumia|postuumselt]] oma pojale Otto Friedrichile, viimase lesele ning eeskosteeestkoste all olevatele poegadele [[Otto Friedrich von Pistohlkors (1754–1831)|Otto Friedrichile II]] (10.03.1754–10.06.1831)<ref>Merlin Lumiste, [http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/33685/Merlin_Lumiste_2013.pdf OTTO FRIEDRICH VON PISTOHLKORSI (1754-1831) ELU JA TEGEVUS LIIVIMAAL], TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND AJALOO JA ARHELOOGIA INSTITUUT Arhiivinduse õppetool. Tartu 2013</ref> ningja Woldemar Conrad von Pistohlkorsile (1755–1801). 1762. aastal abiellus, Otto Friedrichi vend [[Moritz Wilhelm von Pistohlkors]], lese Dorothea Elisabeth paruness von [[Ungern-Sternberg]]iga.
1774. aastal otsustasid vennad oma pärandi jaotada ning Rutikvere mõis koos kolme karjamõisaga – [[Kaave mõis|Kaave]], [[Nurga mõis|Nurga]] (Nurkafer) ja [[Uinvilja mõis|Uinvilja]] (Uinwilja), kõigi päraldistega, ettevõtete, karja, viinapõletuskatla ja muu majapidamiskraamiga sai Vene sõjaväes teeninud Otto Friedrichile, kes tasus pärandiosa oma vennale, Woldemar Conrad von Pistohlkorsile. 1781. aastast läks Otto Friedrich von Pistohlkors II [[major]]ina erru ning pidas Rutikvere mõisa ja valdusi ise. 1783. aastal nimetas ta Rutikvere mõisale kuuluvad karjamõisad oma poegade järgi ''Karlswald''iks (Uinvilja), ''Jürgensbach''iks ([[Pendi mõis|Pendi]]) ja ''Friedrichshof''iks (Nurga).
1803. aastaks oli Otto Friedrich von Pistohlkors Rutikvere mõisa piiresse rajanud kokku 54 hoonet: ehitusjärgus kivist eluhoone; karjaaed (''Viehgarten''); suure kivist, viie eluruumiga kasvuhoone (''Gewächshaus'') koos võlvitud keldriga; suur kivist hoone jõe ääres, kus olid mõeldud ruumid mõisavalitsejale ja
viinameistrile (viinaköök (Brantweinsküche) oli samuti ligidal), samuti asus seal õllepruulikoda (''Bierbrauerei'') ningja linnasekoda (''Mälzerei'') ning sepa elamine, tema töö- ja söeruum; nuumtall 50 härjale; võlvitud kelder; suur kivist gooti stiilis veski kolme veskikiviga ja ühe saega, seal asusid ka ruumid möldrile; külalistemaja; puidust häärber (''Herberge''); tagavara magasiait; vana puidust elumaja; puidust topeltait (''doppelte Klete''), viinaait (Brantweinsklete), topeltrehi tuulekambriga (doppelte Riege mit der Windkammern); vana linnaserehi (Malzriege), mis hetkel oli kasutuses tisleri töökohana; püttsepa maja; veski juures olev tall; veski juures asuv rehi. Mõisapere nimekirja kuulus 1805. aastal 30 mees- ningja 29 naishinge.
1807. aastal läks Rutikvere mõis sekvestri alla ning 1814. aastal andis [[Liivimaa Maakrediidi Selts]] mõisa rendile, Otto Friedrich von Pistohlkors II-ile, kes jäi 1821. aastani mõisa rentnikuks. 1821. aastal ostis uuel enampakkumisel tema poeg Otto Friedrich IV von Pistohlkors mõisa täielikult Maakrediidiseltsi käest välja. ning järgevaltSeejärel omandas mõisa 1851. aastal Otto Friedrich IV poeg Alexander (1820–1896), kes pärandas selle oma pojale [[Richard Nicolai Woldemar von Pistohlkors]]ile (1856–1940), viimasele von Pistohlkorside suguvõsast Rutikvere mõisa omanikule.
1919. aastal [[1919. aasta maareform|võõrandati mõis]] Eesti Vabariigi poolt, Richardi käsutusse jäi nii perekonna kalmistu kui ka väike osa maad häärberi juures, kuhu ehitati elamiseks uus kahekorruseline maja. Richard von Pistohlkors suri 1940. aastal Saksamaal.
|
