Iga viha väljendav kõne ei ole vihakõne ehk vaenu õhutamine. Vihakõnest eristatakse vihast kõnekõnet, mis on suunatud üksikisiku isikuomaduste või tegude vastu.<ref name="IK 2008" /> Vihasel kõnel puuduvad seejuures diskrimineerivad argumendid ja negatiivsed viited grupikuuluvusele. Ründav, häiriv, isegi šokeeriv ja solvav arvamusavaldus isiku vastu võib teatud kontekstis olla õigustatud. Euroopa sotsiaalses ruumis on vihane eneseväljendus Euroopa inimõiguste kohtu lahendite põhjal juba aastakümneid normiks. Ka Eestis on vihase kõne mittekriminaalse õigusliku tähendusega. Sellegipoolest, kui keegi tunneb ennast vihase kõne tõttu riivatuna, võib ta [[tsiviilmenetlus]]e korras [[au]] ja [[hea nimi|hea nime]], [[väärikus]]e ning [[reputatsioon]]i [[riive]] poolt tekitatud [[moraalne kahju|moraalse kahju]] üle vaielda ja [[kohus]] võib riivatud poolele välja mõista [[hüvitis]]e.<ref name="Maruste 2015" />
Nii ühiskonnas kui ka õiguses on vihakõne ja vihase kõne mõisted tihti selgete piirideta ja kasutusel läbisegi. Ka rahvusvahelistest õigustekstidest ei leia üldtunnustatud definitsioone ning asjakohastes akadeemilistes ning populaarsetes tekstides valitseb arvamuste paljus.<ref name="Maruste 2015" />
