Vanemuine (teater): erinevus redaktsioonide vahel

13. augustil 1906 algas eesti teatris uus ajajärk – vastvalminud [[Vanemuise teatrimajasteatrimaja]]s sai alguse esimene kutseline teater. Uue teatri juhiks sai [[Karl Menning]] – haritud ning laia silmaringiga mees, kes enne teatri etteotsa asumist oli esmalt õppinud [[Tartu Ülikooli usuteaduskond|Tartu Ülikooli usuteaduskonnas]], seejärel täiendanud end Saksamaal [[Max ReinhardtiReinhardt]]i juures ning laiendanud silmaringi mujal [[Lääne-EuroopasEuroopa]]s (Pariisi Antoine’i teatris ja Berliini Freie Volksbühnes). Kutselise Vanemuise avalavastuseks oli [[August Kitzberg]]i näidend "[[Tuulte pöörises]]", mis sai verivärske näitetrupi tuleristseteks.

Uue ja ilusa teatrimaja arhitekt oli soomlane [[Armas Lindgren]], kelle projekti järgi Vanemuise selts oma uue maja Aia tänavale (praegune [[Vanemuise tntänav]]) ehitada laskis. Maja ehituse jaoks korjati väga palju annetusi ning valminud hoone sai tartlaste hinnangul tõepoolest kaunis. Siseruumid olid kujundatud rohkete ornamentide ja kaunistustega, fuajee trepikäsipuude otstel olid [[August Weizenberg]]i skulptuurid "Koit" ja "Hämarik". Aiakujundus valmis 1907, selle tegi A. Lindgreni kavandite järgi teatrijuht Menning isiklikult. Paraku selgus juba üsna pea pärast maja käikuandmist, et teatri tegemiseks pole hoone kõige sobivam – ilma publikutõusuta teatrisaal oli ebamugav ning halva akustikaga[[akustika]]ga ning väga halvasti valgustatud. Maja avamise puhul kirjutas A. Kitzberg "Postimehes": ''"Majal on oma iseloom, plaanitegija ehituskunstnik on tema sisse midagi pannud, temaga midagi ütelda jõudnud. Meie tunneme eneses toonisi puudutatud, mis meile nagu tuttavad, omased on – mis meie enestega kokku-kõlas seisavad…Majaseisavad… Maja uulitsapoolne külg oma kahe võimuka torniga tuletab nagu midagi rasket, kestvat, püsivat meelde, midagi, mida kergesti puruks tallata ei saa, mis ei paendu, mis ennast kaitsta tahab… On kunstnik sel viisil majale uulitsa poolt küljest monumentaalehituse jõu ja mõju annud, siis on maja aiapoolne külg selle vastu kerge, lahtine, rõõmus, midagi, mis ennast ilule ja päikesele vastu avab…"'' (Postimees, 12. august 1906).

[[Karl Menning]] tõi eesti teatrisse varasemast hoopis teistsugused põhimõtted ja töömeetodid. Ta seadis esiplaanile teatri kasvatuslikud eesmärgid, mis omakorda tingis väga läbimõeldud repertuaarivaliku. Kadus kergemeelne meelelahutusteater ning asemele tulid kaasaegsed Lääne-Euroopa probleemnäidendid ning eesti rahvuslik näitekirjandus. [[Operett|Opereti]] asemel, mida Menning pidas hädaohuks näitlejate ja publiku heale maitsele, tegeles Menning tartlaste muusikaharidusega teistmoodi – osales aktiivselt [[Vanemuise sümfooniaorkester|Vanemuise sümfooniaorkestri]] asutamises (1908) ning mängis ise selles orkestris oboed[[oboe]]d. Orkestri esimene [[dirigent]] oli [[Samuel Lindpere]], avakontsert toimus 7. mail 1908. Menning tõi teatrisse psühholoogilise realismi – seda nii lavastaja- kui näitlejatöös, kaotas teatrist etteütleja ning pooldas näitleja seesmist ja välimist ümberkehastumist rolli. Menningu teater oli ansambliteater, kus kõik lavastuse komponendid olid allutatud peamise – lavastuse idee – edasiandmiseks. Ülioluliseks pidas Menning teatri kasvatuslikku funktsiooni – tähtis oli publiku eetiline, esteetiline ja moraalne arendamine. Ta organiseeris ka näitemängu seletamise õhtuid ja esines seal ise mitmesuguste ettekannetega.

1935. aastal saabus Vanemuise mitmekümneaastasesse unne murrang. Vanemuise Seltsi juhatuse võimu teatri tegevuses kärbiti, teatri uueks direktoriks sai [[Otto Aloe]], ooperi etteotsa [[Eino Uuli]], tantsujuhiks [[Ida Urbel]] ning draamajuhiks [[Kaarli Aluoja]]. Juhan Simmi kõrval alustas dirigendina tööd [[Eduard Tubin]]. Repertuaari tulid kaalukad draamateosed ja ooperid, vähenes opereti osakaal. Vanemuisest sai mitmežanriline teater.<ref>[https://epl.delfi.ee/arvamus/malestuseks?id=50774003 Haan, Kalju. Mälestuseks.] Eesti Päevaleht, 18. juuni 1999.</ref> 1939. aastal valmis Vanemuise balletitrupi esimene täispikk lavastus "Karnevalisüit" P. Tšaikovski muusikale – seda daatumit peetakse Vanemuise balletiteatri sünniks. 1941. aastal valmis esimene täispikk ballett – C. Pugni "Esmeralda". Viimaks võeti ette ka ümberehitustööd ning 1939. aasta sügisel valmisid lõpuks kauaoodatud uus teatrisaal ja -lava (1906. aastal ehitatud teatrisaal oli ilma publikuosa tõusuta ning seetõttu väga ebamugav, samuti puudusid teatrilaval paljud hädavajalikud tehnilised uuendused). 1939. aastal avatud 500-kohaline teatrisaal oli üks kaasaegsemaid Baltimaades, endine teatrisaal ehitati ümber kontserdisaaliks. Paraku jätkus rõõmu lühikeseks ajaks. Algas sõda ning üsna sõja lõpul – 1944. aasta augustis –, kui [[Tartu lahing (1944)|rinne oli Tartu all]], sai teater pommitabamuse ning hävis tules. Hävis ka Vanemuise raamatukogu koos Baltimaade suurima noodikoguga.

[[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsiooni]] ajal jätkas teater tööd, teatri direktoriks oli [[Aleksander Eller]]. Teatri külastatavus oli suur. Sündmuseks sai Eduard Tubina "Krati" lavastus 1943. aastal.

Pärast sõja lõppu alustas Vanemuine tööd endises Saksa Käsitööliste teatri majas (praegune [[Vanemuise väike maja]]), mis oli sõja ajal ümber ehitatud kinoks. Linna naasnud teatriinimesed ehitasid ja parandasid maja oma jõududega ning 21. detsembril 1944 toimus avaetendus. Tervikuna teater oma töökodade ja prooviruumidega sellesse majja ära ei mahtunud ning seetõttu olid teatri kasutuses veel Vanemuise tn 52 ja 54 asuvad majad. Teatri töötajad ( ka näitlejad, lauljad ja orkestrandid) ehitasid koos vajalikud töökojad. Vana teatrimaja taastamiseks tehti plaane, ent mitmetel põhjustel need ei teostunud. Varemed seisid aastaid keset linna ning lõpuks otsustati ehitada täiesti uus hoone.

[[Kaarel IrdiIrd]]i haridustee oli keeruline ja lünklik, tema teatriharidus oli pärit [[Tartu Draamateatri SeltsiSelts]]i Teatrikunsti Stuudiost ning Pärnu ja Tartu Töölis-teatrist. Aastatel 1939–1940 laulis ta Vanemuise kooris ning pärast sõda ja riigikorra vahetust sai temast pikkadeks aastateks Vanemuise peanäitejuht. Juba enne 1940. aastat tundis töölisklassist pärit Ird sümpaatiat vasakpoolse maailmavaate ehk siis töölisklassi võimu vastu – sel põhjusel oli tal kehtiva ühiskonnakorraga mitmeid kokkupõrkeid. Oma poliitiliste vaadete tõttu oli Ird pärast sõda sobiv kandidaat Vanemuise juhi kohale. Kõik tema "ärakäimised" sellelt kohalt on aga seotud selle võimu repressioonidega, millest ei pääsenud ka Kaarel Ird (1950ndatel sunniti Ird võimude poolt Vanemuisest lahkuma). 1948–1949 aastal oli Ird [[Eesti NSV Kunstide Valitsus|ENSV Kunstide ValitsuseValitsus]]e juhataja, 1950–1952 juhtis Tartus näiteringi ning aastatel 1952–1955 oli [[Endla (teater)|Pärnu Endla]] peanäitejuht. Pika töö eest teatrijuhi ja lavastajana tunnustas riik teda paljude kõrgete autasudega. Irdi vastuoluline isik ning tema ühiskondlik roll ning saavutused kunstniku ning teatrijuhina tekitavad senini vastakaid tundeid ja emotsioone. Vanemuine ei olnud Irdile töökoht, vaid elutöö. Ird on oma suhet kunsti kirjeldanud nii: ''"Kunst on töö, töö ja veel kord töö. Ja pole õigus, et me sellest häbeneme rääkida, et ta on töö. Anne on loodusvara. Ja ühiskonnal on õigus nõuda, et inimene, kellele see loodusvara on antud, sellega heaperemehelikult ümber käiks. Kuid kunstnikule tähendab andega heaperemehelikult ümberkäimine lakkamatut tööd endaga."'' (K. Ird, "Ceterum censeo ehk jahedate suvede jutte. Tln 1965 lk 25). Ird oli oma loomult maailmaparandaja ning uskus, et hea kunst (sealhulgas teatrikunst) saab inimest paremaks muuta. Võimuaparaadiga võitlemisel ja väitlemisel oli ta osav demagoog ning kasutas ära kõik selle süsteemi nõrkused, et eesmärgini jõuda. Kindlasti ei olnud tema keeruline ja nurgeline iseloom suure kollektiivi juhtimiseks ideaalne ning aastate jooksul tekkis teatris päris palju konflikte, ent samas on ka Irdi kritiseerijad olnud meelsasti nõus tunnistama, et tema oskused ja teened Vanemuise teatri arendamisel on mõõtmatud. Ird ise on oma suhet Vanemuisesse ühes erakirjas Olaf Utile kirjeldanud nii: ''"Minu jaoks aga oli "Vanemuise" teater osa eesti kultuurist /…/, väärtuslik ja püha nagu Kirjandusmuuseum, Etnograafiamuuseum, ülikooli raamatukogu /…/. Ma tean, et kui ma praegu "Vanemuisest" ära läheksin, siis ei ole veel praegugi ühtki inimest, kes suudaks teatri taset säilitada. Ja ma ei tea ka, kas mina seda suudan. Eriti tingimustes, kus mind kas peaaegu mitte sugugi või äärmiselt vähe abistatakse."'' (1966; KM EKLA 7307 M7:1).

1944. aastal teatrit üles ehitama hakates ei olnud Vanemuisel ei maja ega näitlejaid – paljud teatriinimesed olid sõja ajal Eestist lahkunud. Ird jätkas Vanemuises väljakujunenud traditsioone – teatris säilisid kolm žanri ning neist noorim – [[ballett]] – arenes uutes tingimustes jõudsalt edasi. Oma rohketes sõnavõttudes ja publikatsioonides tõstis Ird korduvalt esile Karl Menningu ideaale: psühholoogiline realism, ansamblimänguprintsiip, samuti rahvusliku näitekirjanduse areng olid olulised nii Menningu kui ka Irdi kunstilistes tõekspidamistes.