Vanemuine (teater): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
6. rida:
== Ajalugu ==
[[Fail:Vanemuine, c 1910.jpg|pisi|Vanemuise teatrimaja umbes 1910. aastal]]▼
=== 1870–1906. Koidula teater, Wiera teater ===
1870. aasta 24. juuni on Eesti teatri ajalukku kirjutatud kui rahvusliku teatri sünnipäev, sest just sel päeval kanti Tartus Jaama tänaval [[Vanemuine (selts)|Vanemuise seltsi]] majas ette [[Johann Voldemar Jannsen]]i tütre [[Lydia Koidula]] kirjutatud näidend "Saaremaa onupoeg" – esimene eestikeelne näitemäng.
34. rida ⟶ 32. rida:
=== 1906–1914. Eesti kutselise teatri sünd. Menningu teater ===
▲[[Fail:Vanemuine, c 1910.jpg|pisi|Vanemuise teatrimaja umbes 1910. aastal]]
13. augustil 1906 algas eesti teatris uus ajajärk – vastvalminud [[Vanemuise
Uue ja ilusa teatrimaja arhitekt oli soomlane [[Armas Lindgren]], kelle projekti järgi Vanemuise selts oma uue maja Aia tänavale (praegune [[Vanemuise
[[Karl Menning]] tõi eesti teatrisse varasemast hoopis teistsugused põhimõtted ja töömeetodid. Ta seadis esiplaanile teatri kasvatuslikud eesmärgid, mis omakorda tingis väga läbimõeldud repertuaarivaliku. Kadus kergemeelne meelelahutusteater ning asemele tulid kaasaegsed Lääne-Euroopa probleemnäidendid ning eesti rahvuslik näitekirjandus. [[Operett|Opereti]] asemel, mida Menning pidas hädaohuks näitlejate ja publiku heale maitsele, tegeles Menning tartlaste muusikaharidusega teistmoodi – osales aktiivselt [[Vanemuise sümfooniaorkester|Vanemuise sümfooniaorkestri]] asutamises (1908) ning mängis ise selles orkestris
Kutselise Vanemuise trupi algkoosseisu kuulusid:
64. rida ⟶ 63. rida:
=== 1935–1944. Sarikapidu ja varemed. Suurte muutuste aeg ===
1935. aastal saabus Vanemuise mitmekümneaastasesse unne murrang. Vanemuise Seltsi juhatuse võimu teatri tegevuses kärbiti, teatri uueks direktoriks sai [[Otto Aloe]], ooperi etteotsa [[Eino Uuli]], tantsujuhiks [[Ida Urbel]] ning draamajuhiks [[Kaarli Aluoja]]. Juhan Simmi kõrval alustas dirigendina tööd [[Eduard Tubin]]. Repertuaari tulid kaalukad draamateosed ja ooperid, vähenes opereti osakaal. Vanemuisest sai mitmežanriline teater.<ref>[https://epl.delfi.ee/arvamus/malestuseks?id=50774003 Haan, Kalju. Mälestuseks.] Eesti Päevaleht, 18. juuni 1999.</ref> 1939. aastal valmis Vanemuise balletitrupi esimene täispikk lavastus "Karnevalisüit" P. Tšaikovski muusikale – seda daatumit peetakse Vanemuise balletiteatri sünniks. 1941. aastal valmis esimene täispikk ballett – C. Pugni "Esmeralda". Viimaks võeti ette ka ümberehitustööd ning 1939. aasta sügisel valmisid lõpuks kauaoodatud uus teatrisaal ja -lava (1906. aastal ehitatud teatrisaal oli ilma publikuosa tõusuta ning seetõttu väga ebamugav, samuti puudusid teatrilaval paljud hädavajalikud tehnilised uuendused). 1939. aastal avatud 500-kohaline teatrisaal oli üks kaasaegsemaid Baltimaades, endine teatrisaal ehitati ümber kontserdisaaliks. Paraku jätkus rõõmu lühikeseks ajaks. Algas sõda ning üsna sõja lõpul – 1944. aasta augustis –, kui [[Tartu lahing (1944)|rinne oli Tartu all]], sai teater pommitabamuse ning hävis tules. Hävis ka Vanemuise raamatukogu koos Baltimaade suurima noodikoguga.
[[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa okupatsiooni]] ajal jätkas teater tööd, teatri direktoriks oli [[Aleksander Eller]]. Teatri külastatavus oli suur. Sündmuseks sai Eduard Tubina "Krati" lavastus 1943. aastal.
=== 1944–1968. Vanemuine Nõukogude Eestis. Irdi teater ===
Pärast sõja lõppu alustas Vanemuine tööd endises Saksa Käsitööliste teatri majas (praegune [[Vanemuise väike maja]]), mis oli sõja ajal ümber ehitatud kinoks. Linna naasnud teatriinimesed ehitasid ja parandasid maja oma jõududega ning 21. detsembril 1944 toimus avaetendus. Tervikuna teater oma töökodade ja prooviruumidega sellesse majja ära ei mahtunud ning seetõttu olid teatri kasutuses veel Vanemuise tn 52 ja 54 asuvad majad. Teatri töötajad ( ka näitlejad, lauljad ja orkestrandid) ehitasid koos vajalikud töökojad. Vana teatrimaja taastamiseks tehti plaane, ent mitmetel põhjustel need ei teostunud. Varemed seisid aastaid keset linna ning lõpuks otsustati ehitada täiesti uus hoone.
Pärast sõda sai teatri kunstiliseks juhiks [[Kaarel Ird]], kes väikeste sunnitud vaheaegadega juhtis teatrit 40 aastat – 1944–1948, 1949–1950 ning 1955–1985. Alates 1966. aastast oli Ird nii teatri peanäitejuht kui ka direktor. Eesti teatriajaloos pole ühtki teist teatrit, mida nii pikka aega järjest on juhtinud üks kunstiline juht. Aastatel 1950–1953 juhtis Vanemuist umbkeelne näitleja Andrei Poljakov ning 1953–1955 [[Ants Lauter]].
[[Kaarel
1944. aastal teatrit üles ehitama hakates ei olnud Vanemuisel ei maja ega näitlejaid – paljud teatriinimesed olid sõja ajal Eestist lahkunud. Ird jätkas Vanemuises väljakujunenud traditsioone – teatris säilisid kolm žanri ning neist noorim – [[ballett]] – arenes uutes tingimustes jõudsalt edasi. Oma rohketes sõnavõttudes ja publikatsioonides tõstis Ird korduvalt esile Karl Menningu ideaale: psühholoogiline realism, ansamblimänguprintsiip, samuti rahvusliku näitekirjanduse areng olid olulised nii Menningu kui ka Irdi kunstilistes tõekspidamistes.
1940ndate lõpus võttis nõukogude ühiskonnas maad äärmuslik ideoloogiline surutis, mis avaldas mõju ka teatritele. Repertuaari armutu ideologiseerimine (eelistatud olid nõukogude poliitilised näidendid) peletasid publiku teatrist. Hooajad olid pingelised, uuslavastusi oli enamasti 15 ringis. Draamalavastajatena kandsid 1940ndatel põhikoormust Kaarel Ird, [[Ilmar Tammur]] ja [[Kaarli Aluoja]], 1950ndatel liitusid jõulisemalt [[Epp Kaidu]] ja [[Gunnar Kilgas]], muusikateatris lavastasid [[Ida Urbel]], [[Udo Väljaots]], Kaarel Ird ning Epp Kaidu. Dirigentidest seisid sõjajärgsetel kümnenditel Vanemuise orkestri ees [[Jaan Hargel]] (1944–1966), Raivo Kursk (1943–1949), Aleksei Dolgušin (peadirigent aastatel 1952–1958) ja [[Aadu Regi]] (1945–1951). Solistidena paistsid silma [[Johannes Lükki]], [[Elo Tamul]], [[Artur Ranne|Artur Rinne]], [[Endel Aimre]], [[Rudolf Jõks]], [[Endel Ani]], Linda Tanni, [[Elsa Lamp]] ja [[Aino Seep]]. Sel ajal pandi alus ka suviste vabaõhuetenduste traditsioonile, suursündmuseks kujunes [[Evald Aav|E. Aava "Vikerlased"]] (lav. U. Väljaots, 1955 esietendus statsionaaris), mida 1959. aastal esitati Emajõe ääres korraga 16 000 vaatajale.
|