Vanemuine (teater): erinevus redaktsioonide vahel

Vanemuise seltsi 5. aastapäeva peoks sai esimene teatritükk lavaküpseks. Kui eesriie avanes, nägi publik maalermeister Frischmuthi maalitud taluhoonet, mille õuele ilmusid kolm meest: [[Heinrich Rosenthal]], [[Heinrich Jannsen|Harry Jannsen]] ja [[Tõnis Pekk|Tõnis Pekk]]. Just nagu antiikses Kreeka teatris, ei tunnistatud ka tegevust alustavas Eesti teatris naisnäitlejaid ning seetõttu olid meeste mängida ka naisrollid. Lydia Koidula esimene näidend oli mugandus saksa näitekirjaniku [[Theodor KörneriKörner]]i näitemängust "Der Vetter aus Bremen" (Bremeni onupoeg), mis Eesti oludesse tooduna pildus teravaid kriitikanooli kohaliku koolikorralduse pihta ja kandis pealkirja "Saaremaa onupoeg". Näidendi lavastas Lydia Koidula ise. Publiku huvi näitemängu vastu oli nii suur ja piletist ilmajäänute kurbus nii piiritu, et etendust otsustati järgmisel päeval korrata. Nii võib tagantjärele väita, et hilisematel aegadel kinnitust leidnud eesti rahva teatrilembus oli näha juba esimese lavastuse esietendusel.

Järjekindlamaks muutus seltsi teatritegevus 1874. aastal, kui näitejuhitöö võttis enda kanda päevapiltnik [[Reinhold Sachker]]. Sachker oli Vanemuise seltsi liige ning võttis enne näitejuhiks valimist agarasti näitlejana osa kõigist teatritükkidest. Tubli ja innuka asjaarmastajana ei tõstnud Sachker küll teatrit senisest tasemest kõrgemale, kuid tagas oma järjekindla tegevusega teatri ellujäämise ning kinnistas teatritegemise traditsiooni Vanemuise seltsis. Sachker tõlkis teatri jaoks ise [[August von Kotzebue]] näidendeid (19. sajandi enim lavastatud draamakirjanik Euroopas, pärit Saksamaalt, aga elas aastaid Tallinnas), tema juhtimise all suurenes uuslavastuste arv, mis oma sisult küll üsna kergekaaluliseks jäid. Näitlejatena tegutsesid tollases teatris Tartu eestlastest käsitöölised.

1878. aastal algas Vanemuises [[August Wiera]] ajajärk – aeg, mida teatriloolased nimetavad Wiera teatriks. Seltsi pidutoimkond valis muusika- ja näitemänguhuvilise mehe seltsi laulu-, orkestri- ja näitejuhiks, lubades talle kindla protsendi oma ürituste sissetulekust. Nii sai August Wierast esimene eestlane, kes kogu oma tööjõu pühendas teatrile. Tohutu suure entusiasmiga suutis ta venestamise tippajal koondada enda ümber suure hulga muusika- ja näitemänguhuvilisi, kelle igapäevaseks vajaduseks oli pärast pikka päevatööd teha eestikeelset näitemängu ja seda ilma tasuta. Näitleja [[Leopold Hansen]] kirjutab oma mälestusteraamatus ""Vanemuise" radadelt" Wiera kohta nii: "Wiera oli väga energiline ja koondas endasse mitmed lavalised erialad. Ta oli muusika-, balleti- ja näitejuht korraga ja aitas ka, kui tarvis, primadonnal laulda. Ja seda oli tarvis peaaegu alati! Aga see nagu pidigi nõnda olema ega häirinud ühtki kuulajat, kui [[kapellmeister]] hakkas korraga jalga põrutama ja kaasa laulma, ehkki ta hääl ei olnud just ilus ning kärises ebameeldivalt nagu untervitsil alatisest kamandamisest. Taktilöömisega valmis, ruttas ta silmapilk lava taha, tõmbas klarnetimehel, kes noodiga polnud veel lõpuni jõudnud, pilli suust ära, ja korraga hakkasid saali kostma valjusti sosistatud korraldused ning hüüded'': "Jaan, päike põlema!…"".''

1880ndate keskpaigaks oli Vanemuise näitetrupp kasvanud 100-liikmeliseks ning etendusi anti järjepidevalt. Teatri arendamises oli Wiera kõrval töös kaks näitejuhti: [[Ludvig Menning]] (aastatel 1878–1886) ja Hugo Techner (1886–1891), kes tegelesid põhiliselt draamalavastustega. Wiera ise tõi aga eesti teatrisse muusika – just tema taktikepi all sai lavaküpseks esimene eestikeelne muusikalavastus, milleks oli Karl Maria von Weberi "Preziosa" (1883). Seda daatumit peetakse eestikeelse muusikateatri algusaastaks. Lavastus püsis teatri repertuaaris enneolematu aja – kuni 1903. aastani ning seda mängiti kokku 114 korda. Wiera suur muusikaarmastus toob seejärel teatrilavale nii operette kui laulumänge, mis sajandi lõpuaastatel mängukavas jõudsalt domineerima hakkavad. 1899. aastal jõuab lavale ka esimene ooper – Étienne Méhuli "Joosep Egiptuses". Wiera teater mängib nii eesti näitemänge kui ka halearmsaid lugusid Jenoveevadest, Debooradest ja Toonidest, ent nende kõrval jõuavad lavale ka esimesed eestikeelsed klassikalavastused: Molière’i "Ihnuskael" ("Ihnur", 1888) ning Shakespeare’i "Venedigu linna kaupmees" ("[[Veneetsia kaupmees]]", 1888) ja "Kangekaelse taltsutamine" ("[[Tõrksa taltsutus]]", 1889). Tõe huvides tuleb märkida, et esimesed "klassikapääsukesed" tõusevad lendu proosatõlkes ning suurte muganduste ja kärbetega, ent algus on ometi tehtud.

Tänapäeval võib üllatavana tunduda, kui kerglane maine oli tol ajal näitleja elukutsel. Näitleja [[Amalie Konsa]] meenutab: ''"Küll olime meie põlatud inimesed! Näitelaval olles lauldi meile küll kiidusõnu, tänaval vastu tulles aga ütles ema tütrele: "Ära vaata sinnapoole, lähme ruttu üle tänava."'' Wiera trupis oli näitlejatel range tööjaotus ning igal artistil oma kindel [[ampluaa]] – kes mängis isasid, ei mänginud kunagi armastajaid jne. Näitejuht näitas kätte kõik lavale tulekud ja lavalt minekud, mõõtis välja sammud paremale ja vasakule ning näitas ette õiged žestid. Publiku poole ei tohtinud mingil juhul selga keerata – Wiera läks oma viisakuses lausa niikaugele, et juhatas ka orkestrit näoga publiku poole (seega seljaga orkestri suunas). Ülitähtis isik tolleaegses teatris oli etteütleja, tolleaegsetes arvustustes on ka aeg-ajalt märkusi, kui etteütleja hääl juba liiga valjult saali kostma hakkas.

1880ndatel ehitati suuremaks ka näitelava ja kaunistati saali. Kurioosumina mõjuvad tänases päevas A.[[Ado GrenzsteiniGrenzstein]]i kulul toreduse ja ilu pärast mõlemale poole näitelava ette paigutatud purskkaevud, mida paraku polnud võimalik kasutada, sest veepiisad langesid orkestripillidele ja nootidele ning pillid said kannatada.

Tolleaegne lavakujundus oli rajatud nn fundusdekoratsiooni[[fundusdekoratsioon]]i printsiibile – teatril oli paar-kolm põhikujundust, mida kasutati lavastusest lavastusse, olenemata loo toimumise geograafiast või ajastust. Üks [[dekoratsioon]] kujutas tuba, teine metsa ja kolmas linnatänavat. Toapildi jaoks toodi enne etenduse algust teatri puhvetist ära suur laud, kostüüme aga kombineeriti olenemata ajastust lavastusest lavastusse, mis ajuti päris suure stiilide virvarri tekitas.

Uue aastasaja künnisel hakkas Wiera nägemus teatrikunstist minema vastuollu tärkava eesti haritlaskonna vaadetega ning pärast traagilist tulekahjut Vanemuise seltsi [[Jaama tänavatänav (Tartu)|Jaama tänav]]a majas 1903. aastal selts Wieraga enam lepingut ei uuendanud. Üks ajastu sai selle tulekahjuga läbi, uue algus lasi end veel paar aastat oodata.