Kalevipoeg: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Täiendatud |
Täiendatud |
||
187. rida:
Kalevipoeg mõlgutas mõtteid sõitmisest suure ilma otsa, kus taevakumm on maa külge kinnitatud. Ta tahtis käia seal, kuhu ükski käik teda polnud varem viinud. Tark lind [[Kaaren (mütoloogia)|kaaren]] aga andis talle teada, et kohas kus mees näeb kõrkjaid vete ääres, tuleb põrutada parema jala kannaga vastu kallast, siis avaneb salasuu, mis viib maailma otsa. Kalevite kange poeg teatas, et tema on varem sada korda suurtest järvedest läbi käinud ning ükski pole olnud liiga sügav, ainult Ilmjärv jäi keskelt katsumata. Mehe salasoovi täitmiseks oli vaja ehitada laev ning vägimees tegi linnameister Olevipojale ülesandeks Kalevite õue ääres kõrgel kaldal kasvav suur tamm, mille isa istutas ja ema kasvatas, maha raiuda. Tüvest tuleb teha tarbe- ja kaubalaevad, ladvast sõjalaevad, otsapakust orjalaevad, laastudest lastelaevad. Olevipoeg kostis vastu, et tema ei tea meest, kes suudaks seda tamme raiuda. Samas andsid sõnatargad hüva nõu, et põhja randadele ei saagi sõita puust laevaga, sest [[virmalised|virmaliste]] vägevad välgud paneksid laevukese põlema. Nüüd lasi Kalevipoeg ehitada puhtast [[hõbe]]dast laeva, millele pandi nimeks "[[Lennuk]]", sest see lõhkus laineid lennates. Kaitseks virmaliste vehklemise vastu lasi ta endale [[kuld|kullast]], ülematele ja vanematele hõbedast ja vasest, muule rahvale [[teras]]est ning [[raud|rauast]] kuued teha.
Hommikul enne koitu asus "Lennuk" teele suunaga põhja poole. Kalevipoeg asus laevamehi juhendama, istudes tüürimehe kõrval. Kui laev oli mõni päev purjetanud, läks soome sortsilaste sunnil taevas pilve ja tõusis maru, mis kestis seitse ööd-päeva. Kui maru vaibus, paistis kaugelt võõras rand. Kalevite kange poeg ujus kaldale ning sai teada, et see pole ei Soome ega Turja rand, vaid hoopis Lapu rand. Nüüd mindi maad uurima ning kohati üksiku talu ukse ees pingil piigat istumas, kes ehmatas võõraid nähes ning hüüdis taadi appi. Tema taat oli Lapu tark [[Varrak]], kellelt küsiti kohe juhatust sõiduks maailma otsa. Tark vastas, et mehed kes sellist sõitu enne proovinud, on [[Sädemesaar]]el hukka saanud ja oli nõus tagasisõidu teejuhiks tulema. Kalevipoeg arvas, et koju oskab ta tuldud teed tagasi isegi minna ja küsis, mida tark tasuks tahab, kui ilma otsa ukse ette neid juhib. Varrak soovis tasuks midagi, mis vägimehel kodus seina küljes kütkes seisab ning selle Kalevipoeg talle ka lubas. Lapulane võeti laeva ning sõit ilma otsa jätkus. Kogemata sattus "Lennuk" neelukohta, kus enam aerud ei aidanud ning purjed ei päästnud. Nüüd võttis Varrak vaadi, kattis selle punakaleviga ning köitis laeva külge rippuma. Veest tuli valaskala, ahmis punase vaadikese suhu ning eemale ujudes vedas laeva põrguneelust välja.
Purjetanud mitu ööd-päeva, jõudis laev põhja piirile Sädemetesaare juurde, kus tõusid tulesambad ja suitsupilved. Varraku keelust hoolimata läks Sulevipoeg kaldale tuliteed pidi sammuma põrgu leeaugu poole. Raudkuub läks nüüd nii kuumaks, et hakkas keha küpsetama ja juukseid kõrvetama. Sulevipoeg leidis, et tuleküngas võiks kodus rehekütjaks olla, võttis piibule tuld ning kõndis laevale tagasi põlenud külgi arstima. Seejärel sõudsid reisumehed maale, kus kuked sõid kulda, kanad karda, haned haljasta hõbedat ning kapsad kasvasid kuuse kõrguseks. Kalevipoeg saatis oma keeletarga ja sulased võõrast kohta vaatama, ise heitis Sulevipojaga laevas puhkama, jättes Alevipoja valvesse. Rännumehed, käinud loojanguni, heitsid põõsa varju suikuma. Hommikul äratas magajaid hiigelsuur tüdruk, kes oli tulnud oma kapsaaeda ning pani ühteaegu ka mehed põlle rüppe.
[[Fail:Hando Mugasto. Illustreeritud kavandid "Kalevipojale", Kahekümnes lugu. Tartmus, 1934 - 1935.tif|pisi|Hando Mugasto kavandid "Kalevipojale". Kahekümnes lugu. Tartu Kunstimuuseum]]
| |||