Verduni lahing: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
CommonsDelinker (arutelu | kaastöö)
Kasutaja CommonsDelinker asendas pildi Flag_of_the_German_Empire.svg pildiga Flag_of_Germany_(1867–1919).svg. Põhjus: [[:c:COM:FR|File renamed
PikseBot (arutelu | kaastöö)
P Robot: süntaksiparandus
51. rida:
Saksa [[armee]] [[kindralstaap|kindralstaabis]] sündis idee [[patiseis]]u murdmiseks. Tuli rünnata sellisel määral, et üks [[Antant]]i osalistest (eelkõige Prantsusmaa) väljuks sõjast [[kurnatus]]e tõttu. Kuna Prantsuse idapoolse [[kaitseliin]]i üks tugisambaid – vana [[Verduni kindlus]] oli prantslaste käes ja moodustas väga väljakutsuva eendi, siis otsustati rünnata just seda. Verduni kindlus kattis ühtlasi otseseid ligipääsuteid [[Pariis]]ile, eeldati et prantslased kaitsevad seda iga hinna eest. Pealegi olid ühendusteed Saksamaaga üsna lühikesed.
 
[[Rünnak]]uks koondati varjatult peaaegu pool miljonit meest. Rünnaku eel kaevati prantslaste eesliini lähedusse [[tunnel]]eid ründavate vägede kiireks kohaletoimetamiseks. Veeti kohale 13 420-millimeetrist üli[[raskesuurtükk]]i ([[Paks Bertha]]) [[Verdun]]i ümbritsevate [[fort]]ide lõhkumiseks. Esimest korda valmistuti [[leegiheitja]]te kasutamiseks. Verdunis võtsid sakslased esmakordselt kasutusele ''Stahlhelm''{{'}}i (teraskiivri).
Saksa ülemjuhataja [[Erich von Falkenhayni]] arvates sobis just Verduni [[eend]] prantslaste vere väljalaskmiseks.
 
66. rida:
Siit sai aluse väljend "[[Verduni hakkmasin]]". Ühelt ja teiselt poolt kihutati erilise [[efektiivsus]]ega taplusse aina uut [[kahuriliha]].
 
Lahinguväljal aga kaotasid sakslased [[initsiatiiv]]i niipea kui oma kahurite katte alt välja jõudsid. Kahurite rindele lähemaletoomist aga takistas segipööratud lahinguväli, mille vesine talv suisa mudamereks muutis – tüüpiline I maailmasõjale. Kui sakslased [[2. märts]]il lõpuks [[Douaumont]]<nowiki/>i küla vallutasid, siis oli nad selleks neli [[rügement]]i ohverdanud.
 
Võimetu otserünnakut Verdunile lõpuni viima, kandis Falkenhayn raskuspunkti tiibadele, rünnates 6. märtsil lääne pool küngast, mille nimeks sai hiljem [[Le Mort Homme]] ('surnud mees') ja [[8. märts]]il idas Vaux' [[fort]]i. Järgneva mõne kuu jooksul muutusid Le Mort Homme ja naaberkünkad mitu meetrit madalamaks. 2. juunil alistus pärast pikaajalist lootusetut vastupanu Vaux' fort. Major Raynali juhitud garnison oli selleks ammendanud nii laskemoona- kui ka veevarud.