Redaktsioon: 13. september 2020, kell 02:13 redigeeri Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 556 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 23. oktoober 2020, kell 22:17 redigeeri eemalda Adeliine (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 126 041 muudatust P Unicodifying Märgis: AWB Uuem muudatus →
1. rida: '''Toiduainete konserveerimine''' ehk '''konservimine''' on toiduainete lühema- ja pikemaajaliseks säilitamiseks ettevalmistamine. Konserveerimise eesmärk on toiduainete riknemise takistamine, käärimisprotsessi vältimine ning [[hallitusseen\|hallitus-]] ja [[pärmseened\|pärmseente]] tegevuse pärssimine. == Ajalugu == Konserveerimine sai alguse Prantsusmaal Napoleoni sõdade ajal, mil sõjaväel oli vaja kaua säilivat toitu. 1809. aastal täheldas [[Nicolas Appert]], et kinnises nõus küpsetatud toit ei rikne, kui pole õhu juurdepääsu. Sellest sai alguse toidu säilitamine kinnises klaasanumas. 18. rida: * [[sügavkülmutamine]] == Meetodid == Algselt kasutati konserveerimiseks haprast klaasist klaaspurke, mida oli keeruline transportida. Seetõttu asendati need silindrilise kujuga tinast või rauast purkidega, mida oli tunduvalt odavam ja lihtsam toota. Et vältida toidu riknemist, kasutatakse mitut meetodit: pastöriseerimine, keetmine, külmutamine, kuivatamine, vakumeerimine. Peale steriliseerimise pole ükski meetod ilma säilitusaineteta täiesti töökindel. Näiteks võib mikroorganism ''Clostridium botulinum'' põhjustada [[~~Botulism\|botulismi~~botulism]]i ja seda saab eemaldada ainult vee keemistemperatuurist kõrgematel temperatuuridel. Inimeste tervise seisukohalt vajavad väikese happesusega (pH üle 4,6) toiduained kõrgel temperatuuril (116–130 °C) steriliseerimist. Keemistemperatuurist kõrgemate temperatuuride saavutamiseks tuleb kasutada rõhuregulaatorit. Toiduained, mida saab konserveerida, on enamasti juurviljad, liha, mereannid, linnuliha ja piimatooted. Ainsad toidud, mida võib tavalises keevas veevannis ohutult konserveerida, on tugevalt happelised ehk mille pH on alla 4,6, nagu puuviljad, marineeritud köögiviljad või muud toidud, millele on lisatud happelisi lisaaineid. <ref>{{Netiviide\|Autor=\|URL=http://www.canning-food-recipes.com/canning.htm\|Pealkiri=Canning Basics for Preserving Food\|Väljaanne=\|Aeg=\|Kasutatud=}}</ref> [[Fail:Can solderless seam cutaway.jpg\|pisi\|Purgi ääristuse läbilõige]] == Kinnitusseade == Kinnitusseade leiutati 1888. aastal Max Amsi poolt. Kinnitused aitavad ära hoida mikroorganismide levikut konservidesse ja anum on saastumise eest kaitstud. Kinnitusseadet kasutatakse nii alumise kui ka ülemise kaane kinnitamiseks plekkpurgi külge. Kahekordse kinnituse korral kasutatakse rullikud purgi vormimiseks, kaant ja lõplikku kahekordset kinnitust. Selleks, et teha purk ja kaas sanitaarselt sobivaks kinnitamiseks, tuleb alustada kaetud tinaplaadi lehest. Purgi keha loomiseks lõigatakse ristkülikukujulised plaadid, mis keeratakse ümber vormi ja keevitatakse kokku silindrikujuliseks. Üks oluline osa on kinnitusseadme seadistamine, mida teeb kogemustega tehnik. Seadistamist vajavad osad on rullikud ja hoidikud, mis tuleb asetada täpselt õigesse kohta. == Toiteväärtus == Konserveeritud puu- ja juurviljad on rikkalikud [[Kiudained (toit)\|kiudaine]]- ja [[Vitamiinid\|vitamiini]]~~<nowiki/>~~allikad, nagu ka samad tooted värskelt või külmutatult, mõnel juhul on konserveeritud tooted isegi paremate omadustega. Näiteks on konserveeritud tomatitel suurem lükopeenide sisaldus. == Võimalikud ohud == 19. sajandi alguses tegeleti toidu konserveerimisega peamiselt konservitehastes. Seal ei pööratud sanitaariale suurt tähelepanu, mistõttu oli probleeme hügieeniga. Kuna külmkappe veel ei olnud ja konserveerimise standardid polnud paigas, jõudsid saastunud toidud tihti poodi. 43. rida: Konserveerimise protsessis kasutatakse vees lahustunud soola. Seepärast on konservidel suur soolasisaldus, mis võib inimesel suurendada südameprobleemide ja [[kõrgvererõhktõbi\|kõrgvererõhktõve]] riski. Konservi põhjalik loputamine pärast selle avamist võib soolasisaldust vähendada. Väikese happesusega ja hapendatud konservtoitude töötlemiseks on soovituslik rahvusvaheline hügieenieeskiri CAC/RCP 23-1979. <ref>{{Netiviide\|Autor=\|URL=http://www.vet.agri.ee/static/body/files/1211.FAO_koodeks_KONSERVEERITUD_TOIDU_TTLEMISE%20SOOVITUSLIRAHVUSVAHELINEHGIEENIEESKIRI.pdf\|Pealkiri=Rahvusvaheline hügieenieeskiri\|Väljaanne=\|Aeg=\|Kasutatud=}}</ref> Konserveerimisel kasutatakse abiainetena [[vürtsid\|vürtse]], [[suhkur\|suhkrut]], [[naatriumkloriid\|soola]], [[äädikas\|äädikat]] ja keemilisi [[konservant]]e.

Toiduainete konserveerimine: erinevus redaktsioonide vahel