Rainer Maria Rilke: erinevus redaktsioonide vahel

P
Unicodifying
P (Unicodifying)
{{ToimetaAeg|kuu=september|aasta=2006}}
[[Pilt:Rainer Maria Rilke, 1900.jpg|pisi|Rainer Maria Rilke, foto 13. septembrist 1900]]
[[pilt:Rainer Maria Rilke.jpg|thumbpisi|Rainer Maria Rilke, [[Emil Orlik]]u joonistus 1917]]
 
'''Rainer Maria Rilke''' [r'ainer mar'iia r'ilke] ([[4. detsember]] [[1875]] – [[29. detsember]] [[1926]]) oli Austria kirjanik.
Rilke luuletajadebüüt toimus [[1894]]. aastal, "Leben und Lieder" oli kirjutatud traditsioonilises [[Heinrich Heine]] stiilis. Noore Rilke peamiseks mõjutajaks ja suureks armastuseks oli sel ajal Rilkest vanem ja abielus vene päritolu intellektuaal [[Lou Andreas-Salomé]], kes omakorda oli olnud [[Friedrich Nietzsche|Nietzsche]] õpilane. Ka pärast nende suhte purunemist jäi see naine tema tähtsaimaks sõbraks ja nõuandjaks.
 
1899 käis Rilke Moskvas, kus kohtus ka kirjanik Lev Tolstoiga. <ref> [https://www.nzz.ch/feuilleton/vielleicht-war-es-nur-ein-missverstaendnis-ld.1316147 Roman Bucheli. Rilke in Russland, Neue Zürcher Zeitung 14.09.2017]</ref> 1900. aastal reisis ta Peterburi ja Moskvasse, aga sõitis ka risti läbi Venemaa ja piki Volga jõge ülespoole.
 
Rilke abiellus [[1901]]. aastal kujur [[Clara Westhoff]]iga ([[1878]]–[[1954]]). Kooselu kestis napilt aasta; sündis tütar Ruth. Pärast Clarast lahkuminekut kolis Rilke [[Pariis]]i, kus töötas raamatu kallal [[Auguste Rodin]]ist. Pariisi-aastad ([[1903]]–[[1906]]) olid Rilke loomingu seisukohast ühed olulisemad, just sel ajal kujunes lõplikult välja Rilke lüürilise luule stiil. Sellest hoolimata oli luuletajal hirmutavas suurlinnas esialgu raske, saadud kogemusi kasutas ta hiljem oma ainsas romaanis "Malte Laurids Brigge ülestähendused".
 
Rilke suhteline noorus ning kuulsus tegid tast eeskuju paljudele tolle aja teistele noortele luuletajatele. Aastatel 1903–[[1908]] oli Rilke kirjavahetuses noore ja algaja saksa luuletaja [[Franz Xaver Kappus]]<nowiki/>ega, kes pärast Rilke surma [[1929]] avaldas selle kirjavahetuse pealkirja all "Kirjad noorele luuletajale" ("Briefe an einen jungen Dichter").
 
1906–1910 reisis Rilke ringi, viibides vaheldumisi Pariisis, Firenzes ja Roomas, ning sõlmis kontakte toonase kultuurieliidiga.
 
1910, kui kirjanik oli Leipzigis lõpetanud "Malte Laurids Brigge ülestähendused", tekkis tal sügav, kaksteist aastat kestnud loominguline kriis. Sel ajal tegeles ta prantsuskeelse ilukirjanduse tõlkimisega. Otsides inspiratsiooni, asus ta uurima klassikuid, esimest korda põhjalikumalt ka Goethet ja Shakespeare’i. 1912 alustas ta luuletsüklit "Duineser Elegien", kuid suutis selle lõpetada alles kümme aastat hiljem.
 
Esimese maailmasõja puhkedes oli Rilke parajasti Saksamaal ja Pariisi tagasi minna ei saanud. Suurema osa sõjaajast veetis ta Münchenis. 1916 kutsuti Rilke sõjaväkke ning ta pidi läbi tegema sõjaväeõppused Viinis. Tänu mõjukatele sõpradele aga suunati ta veel samal aastal tööle sealsesse sõjaarhiivi ja pressiteenistusse. Traumaatiline kogemus sõjaväeõppusega, mis meenutas talle sõjaväekooli aegu, pani Rilke luuletajana pikaks ajaks peaaegu täiesti vaikima. <ref>Kurt Wolfile, 28. märts 1917. S. Stefan Schank. „Rainer Maria Rilke“, lk 119–121</ref>
 
1919 sõitis luuletaja sõjajärgse segaduse eest pääsemiseks Šveitsi ja jätkas seal poolelijäänud luuletsükli kirjutamist. Pärast sekeldusi elukoha leidmisega lõpetas ta veebruaris 2022 mõne nädala jooksul tsükli "Duineser Elegien". Üsna pea valmisid mõlemad osad luuletsüklist "Sonette an Orpheus". Neid kaht teost peetakse Rilke loomingu kõrgpunktiks.
1923–1926 võitles Rilke juba terviseprobleemidega, käies korduvalt sanatooriumides ja kolides tervise turgutamiseks ajutiselt Pariisi. Sel perioodil suutis ta veel kirjutada mitmeid luuletusi.
 
1926 kirjutas Rilke oma Milanos elavale Mussolini-vastasele tuttavale Aurelia Gallaratti Scottile mitu kirja, milles ülistas Mussolini võimu, pidas Itaaliat õnnelikuks riigiks ja väitis, et humanism ja vabadus olevat vaid kujutlused, mis oleksid Euroopa äärepealt juba hävitanud. <ref>Rainer Maria Rilke. „Lettres Milanaises. 1921–1926“, Pariis 1956, lk 84 jj, lk 184–186</ref>
 
Rilke suri 29. detsembril Prantsusmaal Motreaux’ lähedal sanatooriumis leukeemiasse. Ta on maetud Šveitsi Raroni mägikalmistule oma viimase elukoha läheduses. <ref> [http://knerger.de/html/rilkeschriftsteller_8.html knerger.de, Rainer Maria Rilke] </ref>
==Stiil ja mõjutajad==
Schopenhauerist ja Nietzschest mõjutatud Rilke teoseid iseloomustab terav kriitika kristluse teispoolsuseülistuse ja ühekülgse teaduslik-ratsionaalse maailmatõlgenduse suhtes. 1911 Tuneesias, Egiptuses ja Hispaanias käies tutvus ta islamiga, mis muutus tema jaoks „moonutamata maailmaruumi religiooniks“. Samuti paelus teda väga araabia keel.
 
Kolmeosaline "Das Stunden-Buch", mis on kirjutatud 1899–1903 (ilmus esimest korda 1905) on luuletaja varase loomingu esimene kõrgpunkt ning väljendab panteistlikku jumalapilti. Kunstiliselt põimitud riimide ja voolava rütmiga on see luuletsükkel kirjandusliku juugendstiili peateos.
 
Keskmisest loomeperioodist 1902–1910 kerkivad esile "Neuen Gedichte" ja romaan "Malte Laurids Brigge ülestähendused". Neis teostes pöördub ta inimlike põhikogemuste poole, kuid ei vaatle enam inimese siseelu nagu varasel perioodil, vaid selle sümboolseid peegeldusi kogetud asjadel.
 
Hilistes teostes, 1912–1922, valab Rilke luulevormi oma elujaatuse ning tegeleb nii elu kui surma hõlmava olemisega. Ta viimaste eluaastate teosed jagunevad eri gruppideks: mõned luuletused on rõõmsameelsed ja muretud, sageli täpsed ja lakoonilised loodusluuletused, teised aga jahedad eksperimendid keelega.
124 965

muudatust