Barbara kalmistu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
5. rida:
Linna lõunakülje kaitse korraldati ümber 1535. aastal, suleti [[Harjuvärav]] ja selle eesväravakompleksist ehitati [[barbakaan]]. Arvatavasti lammutati samal ajal ka [[Barbara kabel]], sest see võinuks pakkuda võimalikule linna piiravale vaenlasele varju.
 
Kalmistu jäi linna vaesemate inimeste ja ümbruskonna külade matmispaigana püsima. 17. sajandi alguses maeti sinna palju [[katk]]uohvreid, [[Pühavaimu kirik]]u pastori Georg Mülleri jutluse käsikirja ääremärkuses on mainitud, et 1601.–1603. aasta katku ajal oli Roosikrantsi kalmistule kaevatud üheksa suurt ja üks väike haud, kuhu oli maetud 11 130 inimest<ref>[[Hugo Peets]], [https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1934/01/22/10 Tallinna eeslinnade keskaegsed kabelid ja kalmistud.], Päewaleht, nr. 21, 22 jaanuar 1934</ref>. 17. sajandi lõpus aga maeti kalmistule 1695.–1697. aasta ikaldustele järgnenud nälja ohvreid.
 
Viimati maeti Barbara kalmistule hulgaliselt 1710–1712, kui Vene vägede vallutuste järel oli Tallinnas taas katkupuhang. Pärast Vene 1772. aasta ukaasi oli linna külje all olevale kalmistule matmine keelatud, kuid tõenäoliselt jätkati vähesel määral kalmistule matmist.