Loomuõigus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
3. rida:
'''Loomuõigus''' (ladina ’''ius naturale’, ’ius’'' õigus ja ''’naturale’'' loomulik) lähtub [[Kristlik filosoofia|vara-kristlikust]] arusaamast, et [[Jumal]] on loonud selle maailma ja inimese ning kehtestanud selles oma ’loomuliku korra’. <ref>''Hattenhauer, Hans. Euroopa õigusajalugu. Juura. 2007. <nowiki>ISBN 978-9985-75-219-7</nowiki>. Art 936''</ref> [[Eesti keel]]es on saksa õigusteooria eeskujul levinud ka termin '''ülipositiivne õigus''' (''überpositives Recht''). Selline sõnakasutus on problemaatiline, kuna see ei anna edasi mitte loomuõiguse ja [[Positiivne õigus|positiivse õiguse]] vastandust, vaid jätab mulje, nagu oleks loomuõigus ülimalt positiivne õigus.
Loomuseaduse kontseptsiooni sõnastasid vana-kreeka filosoofid (Herakleitos, sofistid, Aristoteles ja Platon) ja see lähtub mõttest, et „inimeste kooselu aluseks on nende olemuse ja vajaduste rahuldamine“.<ref>''Ernst-Wolfgang Böckenförde, Franz Böckle: Naturrecht in der Kritik. Matthias-Grünewald-Verlag, Mainz 1973, <nowiki>ISBN 3-7867-0390-6</nowiki>.''</ref> Sellest omakorda lähtub arusaam, et igal inimesel on tema olemusest tulenevad võõrandamatud õigused, mis ei sõltu tema soost, vanusest, kohast, rahvusest või valitsusvormist, mille all ta elab.<ref>''Diese Zurechnungsposition geht vornehmlich auf die Sophistik zurück, vgl. Erik Wolf: Griechisches Rechtsdenken, Band II, Vittorio Klostermann, Frankfurt am Main 1952, lk 103, 134.''</ref> Kuna sõna ’loomus’ märgib inimese „olemust“, mitte meie looduslikku keskkonda, siis on see aluseks nii inimõiguste kontseptsioonile, kui ka majandus- ja riikidevahelisele õigusele. Kreeka filosoofid põhjendasid seda sellega, et inimese loodud [[Seadus|seadused]] (nomos) lähtuvad inimloomusest (physis), s.t nii ''physis'' kui ''nomos'' teostuvad ''[[logos]]''’es, mille aluseks on maailma loomulik kord.<ref>''Forschungsstätte der Evangelischen Studiengemeinschaft (FEST) e.V. [http://www.naturphilosophie.org/naturrecht/]''</ref>
Loomuõiguse kontseptsioonile vastanduvad [[Sotsiaaldarvinism|sotsiaaldarvinismi]] „tugevama õiguse“, [[Elitarism|elitaristliku]] klassühiskonna „(esma)sünniõiguse“ ja [[Paternalism|paternalismi]] „vanema õiguse“ kontseptsioonid. Loomuõiguse kontseptsioonil on omad tõlgendused õigusteoorias, filosoofias ja teoloogias. [[Õigusfilosoofia|Õigusfilosoofias]] on loomuõigusest välja kasvanud püüd sõnastada „[[Moraal|moraali]] käske“ ja seda järgiv kohtupraktika.<ref>''Jan Schröder: Naturrecht bricht positives Recht in der Staatstheorie des 18. Jahrhunderts?. In: Dieter Schwab, Dieter Giesen, Joseph Listl, Hans-Wolfgang Strätz (Hrsg.): Staat, Kirche, Wissenschaft in einer pluralistischen Gesellschaft. Festschrift für Paul Mikat, Berlin 1989, lk. 419–433.''</ref>
| |||