A. H. Tammsaare: erinevus redaktsioonide vahel

Tammsaare 1920.–1930. aastate romaane iseloomustab seotus argitegelikkusega, kus tavalised tegevused ja otsused on seotud sügavalt nii moraali- kui ka eetikaküsimustega. Tegelasi painavad elulised probleemid, mille kaudu kõnelevad [[Uus Testament|Uus]] ja [[Vana Testament]] ning mitmed mõtlejad (nt [[Immanuel Kant|Kant]], [[Karl Marx|Marx]], [[Nietzsche]], [[Freud]] jt). Tammsaare teosed annavad väga hea ülevaate omaaegsest eluolust. 1930. aastate loomingus muutub ta aga oluliselt päevapoliitilisemaks. Tema kriitilised teosed on ajendatud murest eesti kultuuri ja rahva pärast ning oma teostes pakubki ta välja positiivseid lahendusi probleemidele.<ref name="Meie Tammsaare, 2014" />

 

 

Suurele osale Tammsaare loomingust on omane mingi sisemine rahutus ja ees tundub ootavat mingi saatuslikkus, mida aga välja ei öelda (nt "Kõrboja peremees", "Tõe ja õiguse" II osa). Tegelased räägivad tihti umbkaudu ja justkui vaid vahendavad kellegi teadet, mis jätab samuti mulje, et miski jääb varjatuks. Selline salapärasus annab teoste reaalsusele lisamõõtme, mis ei lase unustada seda, et inimene ei saa oma elu täielikult juhtida. Saatus on tema teostes korduv motiiv ning tihti teadvustavad tegelased endale ettemääratust. Samas aga meeldib Tammsaarele kujutada inimesi, kes ei lepi ettemääratusega. Peategelaseks on tihti intriigide loomiseks mõni kummaline isik, kes juba oma olemuselt on salapärane (nt Anna "Kõrboja peremehes", Tiina "Tões ja õiguses", Rudolf "Elus ja armastuses" ja Jürka "Põrgupõhja uues Vanapaganas"). Tihti on sündmuste käivitajaks mõne tegelase saladus.<ref name="Vaino, M, 2011" />