Erinevus lehekülje "Saksamaa ajalugu" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 32 738 baiti ,  8 kuu eest
(muudatuse resümee eemaldatud)
P (Undid edits by 213.180.9.138 (talk) to last version by Nieuwsgierige Gebruiker)
(muudatuse resümee eemaldatud)
{{keeletoimeta}}
[[Pilt:Germany in European Union.svg|pisi|Saksamaa 21. sajandil]]
'''Saksamaa ajalugu''' on ülevaade [[Saksamaa]] territooriumi ja sakslaste ajaloost.
{{Sisukord paremale}}
{{Vaata|Keldid}}
==Germaani hõimude varajane ajalugu==
[[Pilt:Gaul, 1st century BC.gif|pisi|vasakul|Germaanlaste asualad ja [[Gallia]] [[1. sajand eKr|1. sajandil eKr]]]]
[[Pilt:Roman Empire 125.png|pisi|[[Rooma riik]] ja Euroopa 125. aastal]]
[[Pilt:Augusto 30aC - 6dC 55%CS jpg.JPG|pisi|vasakul|Rooma impeerium, keiser [[27 eKr|27]]–[[14]] pKr [[Augustus]]e valitsemisajal]]
{{Vaata|Germaania}}, ''[[germaanlased]]''
Arvatakse, et [[germaanlased|germaani]] hõimude [[etnogenees]] sai alguse hilisel põhja [[pronksiaeg|pronksiajal]] või kõige hiljem eel-rooma rauaajal. Hõimud hakkasid [[1. sajand eKr|1. sajandil eKr]] liikuma [[Lõuna-Skandinaavia]]st ja [[Põhja-Saksamaa]]lt lõuna, ida ja lääne poole ([[100 eKr]] – [[300]] pKr). Nii said nad kokku gallia [[keldid|keltide]], pärsia, balti ja [[slaavlased|slaavi]] [[hõimud]]ega Ida-Euroopas. Varasest germaani ajaloost teatakse üldiselt vähe, teatakse vaid nende läbikäimisest ja kaubavahetusest [[Rooma keisririik|Rooma Impeerium]]iga.
 
Rooma riigi laienemise käigus liideti riigiga [[Gallia Cisalpina]]. Aastatel [[58 eKr|58]]–people
Rooma riigi laienemise käigus liideti riigiga [[Gallia Cisalpina]]. Aastatel [[58 eKr|58]]–[[51 eKr]] viis [[Julius Caesar]] lõpule [[keldid|keltide]] asustatud [[Gallia]] vallutamise ning Rooma alad hakkasid piirnema germaanlaste asualadega. [[Vana-Rooma]] keiser ([[27 eKr]] – [[14]] pKr) [[Augustus]] jaotas Gallia kolmeks osaks, mille keskuseks oli Lugdunum ([[Lyon]]): [[Akvitaania]] (''Gallia Aquintia'') lõunas; ''[[Gallia Lugdunensis]]'' keskel ja ''[[Gallia Belgica]]'' põhjas.
 
[[Pilt:Imperium Romanum Germania.png|pisi|vasakul|Rooma impeerium ja Magna Germania, u 116. aastal]]
[[1. sajand]]i algusaastatel korraldas [[Rooma keisririik]] pika sõjalise kampaania [[Rein]]ist itta jäävatel aladel. Oma võimule allutati mitmed germaani hõimud. [[7]] pKr kuulutati piirkond rahulikuks ning [[Germaania]] [[asehaldur]]iks määrati [[Publius Quinctilius Varus]]. Vallutuskampaaniat juhtinud [[Tiberius]] (hilisem keiser) lahkus piirkonnast, et tegeleda [[Illüüria]]s puhkenud ülestõusuga.
 
,
Rooma impeerium kontrollis territooriumeid Reinist idas koos [[Lippe]] ja [[Main]]i jõega. Keiser [[Augustus]]e poolt määratud [[Publius Quinctilius Varus]]e all üritasid roomlased oma ülemvõimu laiendada ka ida pool asuvate [[Weser]]i ja [[Elbe]] jõe suunas. [[Heruskid]]e pealik [[Arminius]] oli suutnud koondada rivaalitsevad germaani hõimud Rooma-vastasesse liitu. Kuna Arminius oli ise Rooma sõjaväes teeninud, tundis ta selle nõrku kohti. 9. aasta sügisel varitses [[Arminius]] koos oma [[Germaanlased|Germaani hõimude]] liiduga Rooma armeed ja hävitas täielikult XVII, XVIII, XIX [[leegion#Keisririigi aeg|leegion]]i, kolm ratsaväeosa ja kuus abiväelaste kohorti. Kokku langes umbes 20 000 roomlast. Roomale osutus kaotus niivõrd suureks löögiks, et see sisuliselt loobus edasistest Reini jõe taguse Germaania vallutamise plaanidest ja pärast seda aktsepteeris Augustus impeeriumi põhjapiirina [[Rein]]i jõge.
 
Aastatel [[69]]–[[96]] valitsenud [[Flaviuse dünastia]] keisrite ja hilisemate valitsejate ajal saavutasid roomlased [[Agri Decumates]]e regiooni üle kontrolli ja asustasid selle. Regioon asus [[Rooma keisririik|Rooma keisririigi]] [[Germania Superior]] ("Ülem-Germaania") ja [[Raetia]] provintside territooriumil. Piirkond hõlmas tänapäeva [[Saksamaa]] edelaosas [[Rein]]i, [[Main]]i ja [[Doonau]] jõe vahel olevaid alasid, kattes [[Schwarzwald]]i ja [[Juura mäed|Juura mägede]] [[Švaabi Juura|Švaabi]] ja [[Frangi Juura|Frangi]] osi. Roomlased rajasid teedevõrgustiku, mis aitas ka sõjaväel kergemini liikuda, ja parandasid kaitset sissetungivate hõimude vastu (viimased kasutasid piirkonda edasi [[Rooma Gallia]] provintsidesse tungimiseks). Piirikindlustused (''[[Limes]]'') ehitati liinile Rheinbrohl-Arnsburg-Inheiden-Schierenhof-Gunzenhausen-Pförring (''[[Limes Germanicus]]''). Suuremad Rooma kolooniad olid ''Sumolecenna'' ([[Rottenburg am Neckar]]), ''Civitas Aurelia Aquensis'' ([[Baden-Baden]]), ''Lopodunum'' ([[Ladenburg]]) ja ''Arae Flaviae'' ([[Rottweil]]).
[[Pilt:Proto-Franken1.png|pisi|[[Rooma keisririik|Rooma keisririigi]] ja germaanlaste piirialad u 2. sajandil]]
[[Pilt:Agri decumates Karte.png|pisi|[[Limes Germanicus]] ja [[Agri Decumates]]]]
Aastaks [[100]], mis on ka [[Tacitus]]e "Germania" aeg, olid saksa hõimud asustanud enamuse tänapäeva Saksamaa aladest: [[Rein]]ist [[Doonau]]ni. [[3. sajand]]i paiku tõstis pead hulk läänegermaani hõime: [[alemannid]], [[frangid]], [[saksid]], [[friislased]], [[sikambrid]] ja [[tüüringlased]]. Umbes [[260]]. aastal murdsid needsamad saksa hõimud läbi [[Limesi front|Limesi frondi]] ehk liikusid kaugemale Reini ja [[Doonau]] jõest.
 
Rooma keisririigi võimu all olnud germaanlaste aladele asutati Rooma sõjaväeasulad ja linnad: [[Reini jõgi|Reini]] vasakul kaldal [[Andernach]] (''Antunnacum''); [[Lech]]i jõe ääres [[Augsburg]] (''[[Augustus|Augusta]] Vindelicorum''); [[Rein]]i jõe ääres [[Bonn]]; [[Iller]]i jõe ääres [[Kempten]] (''Cambodunum''); [[Rein]]i ääres [[Mosel]]i suudmes [[Koblenz]] (''Castellum apud Confluentes''); [[Rein]]i jõe kaldal [[Köln]] (''Colonia [[Claudius|Claudia]] Ara [[Agrippina Noorem|Agrippinensium]]''); [[Rein]]i ääres [[Mainz]] (''Mogontiacum''), [[Germania Superior]]i keskus; Reini läänekaldal [[Neuss]] (''Novaesium''); [[Doonau]] kaldal [[Regensburg]] (''Castra Regina'') [[Reetia]] provintsi keskne sõjaväeline tugipunkt; [[Mosel]]i kaldal [[Trier]] (''[[Augustus|Augusta]] Treverorum''), [[Gallia Belgica]] provintsi pealinn; Reini vasakul kaldal [[Speyer]] (''Noviomagus'' ehk ''Civitas Nemetum''); Reini ülemjooksul [[Worms]] (''Borbetomagus''), poolautonoomse ''Civitas Vangionum'' piirkonna keskus jt.
 
Germaanlaste pealetung Rooma impeeriumile algas 2. sajandil eKr ning tugevnes 2.–3. sajandil. Keiser (161–180) [[Marcus Aurelius]]e ajal, [[Markomanni sõda|sõdades]] ([[166]]–[[180]]) läänegermaani hõimu [[markomannid]]ega, kes elasid 1. sajandist eKr [[Main]]i jõgikonnas, ilmnesid Rooma keisririigi nõrgenemise esimesed tunnused.
 
{{vaata|Vandaalid}}
{{vaata|Alemannia}}, ''[[Sueebid]]''
Kuni [[3. sajand]]i keskpaigani oli [[Agri Decumates]] roomlaste kontrolli all, mil keiser [[Gallienus]] sealsed alad aastatel [[259]]–[[260]] evakueeris. Seda tehti enne kui [[alemannid]] riiki tungisid ja enne seda kui suurem osa [[Lääne-Rooma keisririik|Lääne-Rooma riigist]] "usurpaatori ja valitseja" (endise Gallia väejuhi) [[Postumus]] juhtimise all keisririigist lahku lõi.
{{vaata|Alemannid#Konfliktid Rooma keisririigiga}}
{{vaata|Goodid#Goodid ja Rooma}}
 
==Lääne-Rooma keisririik==
{{vaata|Lääne-Rooma keisririik}}
[[Pilt:Roman empire 395.jpg|pisi|Rooma riik ja Euroopa 395. aastal]]
3. ja 4. sajandi [[Saksamaa]]l tekkisid suured [[alemannid]]e, [[baierlased|baierlaste]], [[tüüringid|tüüringite]], [[frangid|frankide]], [[friisid]]e ja [[saksid]]e hõimuliidud. Need koosnesid arvukatest väikehõimudest koos neile omase hõimuvalitsusega. Välja arvatud saksid, valitsesid kõiki neid liite kuningad; saksid olid jagatud mitmeks sõltumatuks hõimuks, igal oma pealik, ning sõja ajal loosisid need pealikud endi hulgast ülempealiku. See juhtis teisi sõja lõpuni.
[[File:400 Germania I II Belgica I II.png|pisi|left|[[Rooma provintsid]] ''Germania Prima'' (Germania I), ''Germania Secunda'' (Germania II), ''Belgica Prima'' (Belgica I) ja ''Belgica Secunda'' (Belgica II), ca aastal 400]]
3. ja 4. sajandil laienesid saksid võidukalt lääne poole ja nende nimi anti suurele hõimuliidule, mis ulatus läände täpselt [[Rooma riik|Rooma riigi]] endise piirini, peaaegu [[Rein]]ini. Ainult kitsas maariba Reini paremal kaldal jäi frankidele. Lõuna suunas liikusid saksid [[Harz]]i mägedeni ja [[Eichsfeld]]ini ning järgnenud sajanditel sulandasid suure osa [[Tüüringi]]st. Idas ulatus nende võim esialgu Elbe ja [[Saale]]ni; järgnenud sajanditel laienes see palju kaugemale. Kogu Saksa ookeani kallas kuulus saksidele peale [[Weser]]i läänes, mis kuulus friisidele.
[[Pilt:Central Europe 5th Century.jpg|pisi|[[Kesk-Euroopa]] [[5. sajand]]il]]
{{vaata|Sueebid}}
{{vaata|Saksid}}
{{vaata|Frangid}}
{{vaata|Burgundid}}
 
[[Pilt:Routes of Barbarian Invasions.jpg|pisi|300px|Euroopa rändeteed]]
{{Vaata|Suur rahvasterändamine}}
Suur rahvasteränne oli intensiivse [[Ränne|rände]] periood [[Euroopa]]s umbes aastatel 400 kuni 800 pKr. Rännet Euroopasse, sealhulgas Saksamaale, soodustasid sügavad muutused [[Rooma riik|Rooma riigis]] ja selle "[[Barbarid|barbari]]piiril". Esimesed saabujad olid germaani hõimud nagu [[goodid]], [[vandaalid]], [[langobardid]], [[sueebid]], [[friisid]] ja [[frangid]]; hiljem surusid neid lääne poole [[hunnid]], [[Avaarid (Euraasia)|avaarid]], [[slaavlased]], [[bulgarid]] ja [[alaanid]].
 
==Saksamaa hõimuhertsogkonnad==
{{vaata|Hõimuhertsogkonnad}}
[[Varakeskaeg|Varakeskajal]] moodustusid põhiliselt vanade saksa hõimude asualad piirkonnas, mida seostatakse [[Frangi riik|Frangi riigiga]], eriti [[Ida-Frangi riik|idas]] hõimuhertsogkonnad. Need hõimud olid algselt [[frangid]], [[saksid]], [[alemannid]], [[burgundid]], [[tüüringid]] ja [[ruugid]].
 
[[Saksid]]e, [[bajuvaarid]]e, [[Tüüringid|tüüringite]], [[Frangid|frankide]] ja [[alemannid]]e territooriumitest tekkisid vastavalt [[Saksimaa]], [[Baieri]], [[Tüüringi]], [[Frangimaa]] ja [[Švaabimaa]] ajaloolised piirkonnad Saksamaal.
 
Vanemad hõimuhertsogkonnad olid [[Švaabimaa hertsogkond|Alemannia (või Švaabimaa)]], [[Baieri hertsogkond|Baieri]], [[Saksimaa hertsogiriik|Saksimaa]].
Nooremad hõimuhertsogkonnad olid: [[Saksimaa hertsogiriik|Saksimaa]], [[Frangimaa]], [[Baieri hertsogkond|Baieri]], [[Švaabimaa hertsogkond|Švaabimaa]], [[Lotring]].
 
==Ida-Frangi riik==
[[Pilt:Treaty of Verdun.svg|pisi|Ludwig Sakslase kuningriik (oranž), sealhulgas sõltuvad idaterritooriumid (kollane) aastal 843]]
{{vaata|Ida-Frangi riik}}
843. aasta Frangi keisri Karl Suure poegade vahel sõlmitud [[Verduni leping]]uga jagasid tema järglased Frangi riigi kolmeks. [[Ludwig Sakslane|Ludwig Sakslasele]] sai riigi idaosa. Ludwigile tagati kuningavõim kõigil maadel Reinist idas ja Itaaliast põhjas ja idas, mida kutsuti [[Ida-Frangi riik|Ida-Frangi riigiks]], ja mis oli eelkäija erinevate riikide [[keskaeg]]sele kogumile, mida tunti [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigina]], ja sealt edasi tänapäeva [[Saksamaa]]le. Kuna kõik osad jäid [[Karolingid]]e valitsemise alla, kus Ludwigi vanem poeg [[Lothar I (Frangi keiser)|Lothar I]] (795–855) säilitas keisritiitli, ei tühistanud see leping Frangi riiki ennast.
==Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik==
[[Pilt:HRR 10Jh.jpg|pisi|[[Saksamaa kuningriik|Saksamaa kuningriigi]] kaart [[Otto I (Saksa-Rooma keiser)|Otto Suure]] valitsemise ajal aastal 972 (ainult tumesinine) ja keisririigi edasine laienemine kuni [[Konrad II (Saksa-Rooma keiser)|Saali Konradi]] valitsemiseni]]
[[Pilt:Droysens-22-23.jpg|pisi|Hõimuhertsogkonnad ja muud alad, mis tunnistasid kuningat umbes aastal 1000]]
{{Vaata|Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik}}, '' (843–1806) [[Saksa-Rooma keiser]]'', ''[[Saksamaa kuningriik]]'', ''[[Saksa kuningas]]''
{{Vaata|Pfalzi kuurvürstkond}}
Keskaegne [[Saksa keel|saksakeel]]se tuumikuga ([[Austria]] ja Saksamaa) riik [[Saksamaa kuningriik]] tekkis [[843]]. aastal, [[800]]. aastal [[Karl Suur]]e loodud [[Frangi riik|Karolingide impeeriumi]] jagunemisega [[Verduni leping]]u alusel. Uus tekkinud [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma impeerium]] püsis [[1806]]. aastani. Selle territoorium ulatus [[Eider]]i jõest põhjas [[Vahemeri|Vahemereni]] lõunas. Tihti viidatakse tekkinud riigile ka kui Püha Rooma Riigile või Vanale Keisririigile. Ametlik riigi nimi oli siiski [[Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik]] ([[ladina keel]]es ''"Sacrum Romanum Imperium Nationis Germanicæ"''). [[Ludwig Laps|Ludwig IV Lapse]] surmaga [[911]]. aastal lõppes [[Karolingide dünastia]], kujunes kuningatroon valitavaks.
 
Pärast Frangi riigist eraldumist jätkus piirkonnas [[hertsogkond]]adeks killustumine ning alles [[Saksi dünastia]]st [[Otto I (Saksa-Rooma keiser)|Otto I]] (936–973) valitsemisajal suutis ta [[Rooma paavst]]i toetusel allutada hertsogiriigid ning pärast sõjakäiku Rooma end [[962]]. aastal [[Saksa-Rooma keiser|Rooma keisriks]] kroonida. Kuid juba pärast Otto I surma hakkas keisri võim vähenema, seda eriti tema vastuolude tõttu [[Rooma paavst]]idega, kes keskajal Euroopas valitseva [[Rooma-katoliku kirik|roomakatoliku kiriku]] peana tahtis lisaks [[vaimulik võim|vaimulikule võimule]] ka [[ilmalik võim|ilmalikku võimu]] [[Investituuritüli|kõikide keskaegsete riikide valitsejate üle]].
 
[[Saksi dünastia]]sse kuulunud keiser [[Otto I (Saksa-Rooma keiser)|Otto I]] juhtimisel ühendati [[Lotring]], [[Saksimaa]], [[Frangimaa]], [[Svaabimaa]], [[Tüüringi]] ja [[Baierimaa]]. Järgmise dünastia valitsemisajal [[11. sajand]]il liideti Saksa aladega ka Põhja-Itaalia ja [[Burgundia]], ehkki keisrivõimu nõrgestas nn [[Investituuritüli]] – konflikt keisri ja paavsti vahel maavalduste küsimuses. Saksa keisrid olid isegi kirikust välja arvatud kuni [[1122]]. aasta [[Wormsi rahu]]ni.
===Ristisõjad===
{{vaata|Ristisõjad}}
[[Pilt:Extent of the Hansa.png|pisi|[[Hansa Liit|Hansa Liidu]] kaubaringid Põhja-Euroopas]]
===Drang nach Osten===
{{vaata|Drang nach Osten}}, ''[[Hansa Liit]]''
Hohenstaufeni keisrite ajal ([[1138]]–[[1254]]) suurendasid saksa vürstid veelgi oma mõjujõudu ida ja lõuna suunas [[Läänemere ristisõjad|Läänemere ristisõda]]de käigus. [[Põhja-Saksamaa]] linnad aga rikastusid [[Hansaliit|Hansaliidu]] liikmetena.
 
[[13. sajand]]i keskel, kui [[Hohenstaufenid|Hohenstaufenite]] dünastia hääbus, tekkis mõneks ajaks – 25 aastaks [[interregnum]] ehk valitsejata aeg. Ükski valitseja ei suutnud ülal hoida seadusi või õigusi, [[aadlik]]ud eirasid seadusi, röövrüütlid laastasid maad. Kuna keisrivõim ei kehtinud ja rüütlid omavahel jagelesid, oli [[vabalinn]]adel aega ja võimalust oma mõjuvõimu kasvatada. Nii sõlmisidki kaubalinnad kaitseliidu – [[Hansalinnad]]e liidu. Lõpuks siiski leidus mees, kes sai riigi valitsemisega hakkama – [[Rudolf I Habsburg|Rudolf I]] ning pärast tema troonile asumist [[1273]] olid kõik Saksa keisrid [[Habsburgid]]e, [[Wittelsbachid]]e või [[Luxemburgid]]e dünastiast.
 
Keiser [[Karl IV]] valitsemisajal (1346–1378) viidi SRPR keisririigi pealinna [[Praha]]sse ja põhiosa [[Böömimaa|Tšehhi (Böömi)maale]], [[Habsburgide dünastia]] esindaja [[Karl V]] ([[Aragóni kuningriik|Aragón]]i ja [[Kastiilia kuningriik|Kastiilia]] (hilisema [[Hispaania]]) kuningas, [[Saksa kuningas]], [[Itaalia]] ja [[Napoli kuningriik|Napoli kuningas]], [[Burgundia hertsog]] ja [[Austria ertshertsog]]i valitsemisajal (1519–1556) asus SRPR keisririigi pealinna [[Madrid]]is ja põhikeskus [[Pürenee poolsaar]]el.
 
===Saksa ordu võimu laienemine Preisimaale===
{{Vaata|Saksa ordu}}, ''[[Preisi ristisõda]]'', ''[[Preisimaa hertsogiriik]]''
===Itaalia sõjad===
{{vaata|Itaalia sõjad}}
Itaalia sõjad ehk [[Habsburgid|Habsburg]]i–[[Valois'd|Valois]]' sõjad ajavahemikus [[1494]]–[[1559]], milles osales enamik Itaalia [[linnriik]]e, [[Kirikuriik|paavstiriik]], enamik Lääne-Euroopa suurriike ([[Prantsusmaa kuningriik]], [[Hispaania kuningriik]], [[Püha Rooma riik]] ja [[Šotimaa kuningriik]] ning ka [[Otomani impeerium]]). Sõjategevus leidis aset peamiselt [[Apenniini poolsaar]]el, aga ka [[Madalmaad]]es, [[Prantsusmaa]]l, [[Inglismaa kuningriik|Inglismaal]], [[Vahemeri|Vahemerel]] ja mujal. Sõja poliitiliseks tulemiks oli Hispaania ülemvõimu kindlustumine suuremal osal poolsaarest, maa poliitilise killustatuse kinnistamine ja Itaalia riikide kõrvaletõrjumine Euroopa rahvusvaheliste suhete ääremaale.
===Reformatsioon===
[[Pilt:Lucas Cranach (I) workshop - Martin Luther (Uffizi).jpg|pisi|vasakul|150px|Martin Luther (1483–1546). [[Lucas Cranach vanem]]a maal ([[1529]])]]
[[1517]]. aastal kirjutas [[Wittenberg]]is munk [[Martin Luther]] oma 95 teesi ning [[luterlus]] omas laia levikut Saksamaa vürstiriikides ning [[Rooma-katoliku kirik|roomakatoliku kirik]]ust eraldiseisev [[luteri kirik]] sai paljudes saksa vürstiriikides [[1530]]. aastal õiguslikuks usutunnistuseks. Lahkarvamused usuküsimustes roomakatoliku kirikuga viisid [[Kolmekümneaastane sõda|Kolmekümneaastase sõjani]] ([[1618]]–[[1648]]), mis laastas Saksamaad. Kolmekümneaastase sõja lõpetas [[Vestfaali rahu]] [[1648]], keisririik jagati ''de facto'' paljudeks (300) iseseisvateks vürstiriikideks.
{{Vaata|Kleinstaaterei}}
===Saksamaa vs Saksa-Rooma riik===
[[Pilt:HRR.gif|pisi|300px|Saksa-Rooma keisririigi piirid eri aegadel]]
 
Pärast [[1740]]. aastat valitses Saksamaad duaalsus ([[kaksikmonarhia]]) – [[Austria]] [[Habsburgid]]e [[Saksa-Rooma riik]] ja [[Preisimaa kuningriik]]. [[Brandenburgi mark]]i - Preisi kuningriiki valitses 1740. aastast kuningas [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]], kes läks ajalukku kui Friedrich Suur. Saksamaa ühe [[kuurvürstiriik|kuurvürstiriigi]] esiletõusu aluseks oli [[Brandenburgi kuurvürst]]i [[Friedrich Wilhelm (Brandenburgi kuurvürst)|Friedrich Wilhelm]]i poolt 1618. aastal [[Poola kuningas|Poola kuningalt]] [[lään]]iks Preisimaa ühendamine Brandenburgiga ning tugeva sõjaväe ning hariduse arendamine ([[Halle ülikool]]i (1694) ja [[Teaduste akadeemia]] (1699) asutamine). Samuti oli Brandenburg-Preisimaa varjupaigaks Prantsusmaa [[hugenotid|hugenottidele]] ja teistele ([[Madalmaad]]e) usuvähemustele, kes leidsid [[protestantism|protestantlikul]] Preisimaal pelgupaiga. Brandenburg-Preisimaa laienemine toimus ka [[Poola jagamised|Poola jagamiste käigus]]: [[1772]]. aastal Ida-[[Pommeri]], [[Warmia]], [[Kulmimaa]] (Chelmnomaa) ning [[1792]]. ja [[1795]]. aastal.
{{Vaata|Preisimaa kuningriik}}, ''[[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]]''
 
Nimelt alates [[1793]]. aastast oli Saksamaa mässitud esmalt [[koalitsioonisõjad|koalitsioonisõdadesse]], seejärel Napoleoni sõdadesse. Reinist lääne pool olevad alad kaotati Prantsusmaale. [[1803]]. aastal viidi läbi territoriaalreform. Kirik kaotas palju privileege ja senised 289 pisiriiki koondati 112 suuremaks [[haldusüksus]]eks. Mõned nendest nagu [[Baieri kuningriik|Baierimaa]], [[Badeni suurhertsogiriik|Baden]], [[Saksimaa]] ja [[Württembergi kuningriik|Württemberg]] toetasid Napoleoni sõjas Austria vastu ja 1806 lakkas Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririik olemast. Baierimaa, Baden, Saksimaa ja Württemberg said kuningriigi õigused ning Napoleon lõi [[Jena]] jõe lahingus Preisimaad ja Prantsusmaa okupeeris riigi.
[[Pilt:Norddeutscher Bund.png|pisi|300px|[[Põhja-Saksa Liit|Põhja-Saksa Liidu]] territoorium]]
 
==[[Restauratsioon]] ja revolutsioon (1814–1871)==
{{Vaata|Põhja-Saksa Liit}}
{{vaata|Saksamaa ühendamine}}
 
Pärast seda, kui venelaste, austerlaste ja preislaste armee [[1813]]. aastal Leipzigi all [[Rahvaste Lahing]]us lõpuks Napoleoni väed purustasid, järgnes prantslaste kaotus brittidele [[Waterloo lahing]]us ning [[1815]]. aastal toimus [[Viini kongress]].
 
Viini kongressil asutati [[Saksa Konföderatsioon]] ([[Saksa Liit]]), mis koosnes 35 riigist ja 4 [[vabalinn]]ast, mida juhtis [[Bundestag]] [[Frankfurt Maini ääres|Maini äärsest Frankfurdist]], kuid olulist rolli mängis Austria ja selle võimukas [[kantsler]] [[Klemens Wenzel Lothar von Metternich]]. [[1820]]–[[1830]] toimus Saksamaa kiire [[industrialiseerimine]] ja moodustati [[Saksa tolliliit]], mis oli esimene samm ühtse Saksamaa suunas. Hilisem kantsler [[Otto von Bismarck]] soodustas ühinemist kõigi sõjaliste ja diplomaatiliste vahenditega.
 
==1848. aasta revolutsioonid ==
{{vaata|1848. aasta revolutsioonid Saksa riikides}}, ''[[1848. aasta revolutsioonid]]''
Mitmete revolutsiooniliste liikumiste valguses Euroopas algatasid intellektuaalid ja keskklass [[Märtsirevolutsioon]]i Berliinis. Preisi sõjavägi surus selle [[1849]]. aastal veriselt maha. Samal aastal alustas Preisimaa Saksamaa ühendamist. Selleks sõlmiti koos Saksimaa ja [[Hannover]]iga sama mais leping, mida hakati nimetama Kolme Kuninga Uniooniks. Sellega ühines peatselt 28 Saksa riiki. Sündmuste käiku sekkus Venemaa, kelle survel pidi Preisimaa [[Olomouc]]i linnas kirjutama alla kokkuleppele Austriaga, millega ta lubas loobuda Saksamaa ühendamise plaanist enda juhtimise alla. Ühtlasi taastati ka Saksa Liit, milles liidriroll kuulus Austriale. Kokkulepet hakati kutsuma Olmützi alanduseks.
 
Pärast võitu [[1866]]. aastal Austria ja Prantsusmaa üle kuulutatigi [[Versailles]]' lossi peegelsaalis [[1871]]. aasta [[18. jaanuar]]il välja Saksa riik.
[[Pilt:Map-deutsches-kaiserreich.png|pisi|300px|Saksa keisririik [[1871]]–[[1919]]]]
 
==Saksa Riik==
{{Vaata|Saksa Riik}} ja ''[[Saksa Keisririik]] (1871–1918)''
 
Uut keisririiki valitses Preisi Hohenzollernite dünastia ja selle pealinn oli Berliin. Keisririik ühendas kõiki saksa laialipillutud alasid, peale Austria – ''Kleindeutschland'' ehk [[Väike-Saksamaa]], mis moodustas koos Ungari ja Böömimaaga [[Austria-Ungari]] keisririigi. Alates [[1884]]. aastast hakati asutama kolooniaid ka väljaspool Euroopat.
 
Perioodil pärast Saksamaa ühendamist, mida tunti ka ''Gründerzeiti'' nime all, kindlustas Saksa positsiooni keiser [[Otto von Bismarck]], kes lõi rahvusvahelisi [[liit (poliitika)|liit]]e, [[allianss]]e ning piiras senise Euroopa suurvõimu Prantsusmaa mõju diplomaatiliste meetmetega, vältides sõdu. Siiski, Saksamaa hakkas tänu oma ühendamisele teistesse pisut üleolevalt suhtuma ning see muidugi tekitas välissuhetesse mõrasid. Enamikust vastloodud liitudest arvati Saksamaa välja. Täpsemalt: Prantsusmaa lõi uusi suhteid, kirjutades [[1904]] Ühendkuningriigiga alla [[Entante Cordiale]]'i lepingule ning kindlustades oma suhteid Venemaaga. Peale oma [[Austria-Ungari]] suhete jäi Saksamaa üha enam üksi ja isoleerituks.
 
19. sajandi lõpul püüdis Saksamaa laieneda Euroopast väljapoole ja liitus teiste Euroopa jõududega, et saada osa [[Aafrika]]st ja [[Aasia]]st ([[Hiina]]s). Aafrika alad jagati [[Berliini Konverents]]il Euroopa jõudude all. Saksamaale jäid [[Ida-Aafrika]], [[Kagu-Aafrika]], [[Togo]] ja [[Kamerun]]. Soov omandada [[koloonia]]id [[Kolooniad Aafrikas|Aafrikas]] tekitas pingeid "suurte jõudude" vahel, s.t [[Ühendkuningriik]], Austria-Ungari, Preisimaa, Venemaa ja Prantsusmaa.
[[Pilt:Wilhelm II of Germany.jpg|pisi|vasakul|150px|Wilhelm II Preisi ohvitserimundris, 1890-ndatel]]
 
===Esimene maailmasõda===
{{Vaata|Esimene maailmasõda}}'', [[Saksamaa Esimeses maailmasõjas]]''
 
Austria kroonprintsi mõrv [[28. juuli]]l [[1914]] vallandas [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]]. Saksamaa, osana ebaedukatest [[Keskliit]], sai maitsta kaotusvalu [[Entente]] vägede käest. Seda ühes kõigi aegade verisemas kokkupõrkes. Novembris [[1918]] vallandus [[Saksa Revolutsioon]] ning keiser [[Wilhelm II]] ja kõik saksa vürstid loobusid troonist. [[11. november|11. novembril]] 1918 tegi vaherahu sõjale lõpu ja Saksamaa oli sunnitud alla kirjutama [[Versailles' rahu]]lepingule juunis [[1919]]. Saksamaa kaotas suuri alasid Poolale, Prantsusmaale, Leedule. Reparatsioonikulud olid suured ja pärssisid majandust, tööstust. Leping võeti Saksamaal vastu kui sõja jätk ning selle ränkus olevat otseselt seotud natsismi pea tõstmisega.
[[Pilt:Von Hindenburg.jpg|pisi|vasakul|150px|Paul von Hindenburg]]
===Novembrirevolutsioon===
[[Pilt:Bundesarchiv Bild 175-01448, Berlin, Reichskanzlei, Philipp Scheidemann.jpg|pisi|9. november 1918 Berliinis. [[Philipp Scheidemann]] kuulutab välja vabariigi]]
{{Vaata|Novembrirevolutsioon}}
Saksamaal algas Saksa revolutsioon 3. novembril [[1918]] [[sõjalaevastik]]u madruste [[Kieli ülestõusuga|ülestõusuga]] [[Kiel]]is, kust ta levis kiiresti [[Põhja-Saksamaa]] suurtesse linnadesse. [[Baier]]is kukutati [[monarhia]] ja 7. novembril 1918 kuulutati [[München]]is välja [[Baieri Nõukogude Vabariik]].
{{Vaata|Baieri Nõukogude Vabariik}}, ''[[Bremeni Nõukogude Vabariik]], [[Elsassi Nõukogude Vabariik]], [[Saksimaa Nõukogude Vabariik]]''
9. novembril algas Berliinis tööliste üldstreik, millega liitusid ka garnisoni sõdurid. [[9. november Saksamaa ajaloos|9. novembr]]il loobus troonist [[Saksa Keisririik|Saksa Keisririigi]] keiser [[Wilhelm II]]. Teised saksa monarhiad ([[Preisi kuningriik]], [[Baieri kuningriik]], [[Saksimaa kuningriik]], [[Württembergi kuningriik]], [[Braunschweigi hertsogkond]] jt.) kukutati 1918. aasta novembri jooksul.
[[Pilt:Bundesarchiv Bild 102-00015, Friedrich Ebert.jpg|pisi|Friedrich Ebert ([[1925]])]]
[[Max von Baden]]i valitsus astus 9. novembril tagasi ning ametisse astus uus [[Friedrich Eberti valitsus|parem- ja vasaksotsialistidest koosnev valitsus]] [[Friedrich Ebert]]i juhatusel. Eberti valitsus seadis eesmärgiks lähitulevikus toimuma pidanud [[konstitutsioon]]ilise kogu valimised. [[Philipp Scheidemann]] kuulutas [[Riigipäevahoone]] aknalt välja [[Weimari vabariik|Weimari vabariigi]]. Kaks tundi hiljem kuulutas [[Karl Liebknecht]] [[Berliini linnaloss|Berliini linnalossi]] rõdult välja "Vaba Sotsialistliku Vabariigi".
 
[[11. november|11. novembril]] [[1918]] lõppes [[Esimene maailmasõda]], [[11. november|11. novembril]] [[1918]] sõlmitud [[Compiègne'i vaherahu]]ga ja lõpliku [[Versailles' rahu|Versailles' rahuleping]]uga [[28. juuni]]l [[1919]].
 
[[Saksamaa riigikantsler]]iks (valitsusjuhiks)<ref>[http://www.uni-protokolle.de/Lexikon/Philipp_Scheidemann.html Philipp Scheidemann] uni-protokolle.de</ref>oli [[13. veebruar]]ist kuni [[20. juuni]]ni [[1919]] [[Philipp Scheidemann]]. Riigikantsleri ametist astus ta tagasi protestiks [[Versailles' rahu]] ebaõiglaste tingimuste vastu.<ref>[http://www.lagis-hessen.de/pnd/118754351 Scheidemann, Philipp Heinrich] Hessische Biographie</ref>
 
Kohe pärast ametisseastumist kindlustas F. Ebert endale ka Saksa armee ülemjuhatuse toetuse ja [[10. november|10. novembril]]il leppis ta kokku, et valitsus astub välja kommunistide vastu ning aitab säilitada sõjaväes distsipliini. Vastutasuks lubas Saksa armee ülemjuhatus spartakistide mahasurumiseks ning korra taastamiseks anda valitsusele appi sõjaväeüksused. Saksa armee jagunes sel hetkel suures plaanis kaheks: [[nõukogu]]sid toetavad ja väejuhatuse kontrolli alt ära libisenud peamiselt tagavaraüksused sisemaal ning veel distsipliini säilitanud rindeväed. KUid rindelt kodumaale jõudnud väeosad läksid seejärel suuresti omavoliliselt laiali. Saksa väejuhatus otsustas panuse teha vaid vabatahtlikest koosnevatele väeosadele, milliseid hakati nimetama vabakorpusteks. 1919. aasta jaanuaris loodi Weimari vabariigis rahvuslikud organisatsioonid [[Vabakorpused]] võitlemaks riiki ähvardava kommunistliku revolutsiooniga ajal, kui riigil puudus lojaalne sõjavägi. Vabakorpused koosnesid peamiselt [[Esimene maailmasõda|esimese ilmasõja]] Saksa sõjaveteranidest. Paljud neist uskusid, et 1918.-1919. aasta Saksamaa [[Novembrirevolutsioon]] reetis nad. Vabakorpuste näol oli sisuliselt tegemist Weimari vabariigi sõjaväe lahingujõududega aastatel 1919–1920. Vabakorpus [[Rauddiviis]], sõdis koos [[Landeswehr]]iga [[Landeswehri sõda|Landeswehri sõjas]] Eesti vägede vastu.
{{Vaata|Vabakorpused}}, ''[[Kappi putš]] ja [[Ruhri ülestõus]], [[Küstrini putš]]''
[[Karl Liebknecht]]i, [[Rosa Luxemburg]]i, [[Klara Zetkin]]i ja teiste eestvedamisel loodi [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal Spartakistide Liit ehk [[Spartakistid]], [[marksism|marksistlik]] [[revolutsioon]]iline liikumine [[Saksamaa]]l. Spartakistide suurim tegevus toimus Saksa [[Novembrirevolutsioon]]i ajal, Berliinis ja [[Braunschweigi ülestõus|Braunschweigi]] [[Braunschweigi Vaba Riik|Vabas Riigis]]. [[Karl Liebknecht]] ja [[Rosa Luxemburg]] lasti [[1919]] [[15. jaanuar]]il [[Berliin]]is [[Spartakuse ülestõus]]u ajal maha. Spartakistide Liit nimetas end ümber Saksamaa Kommunistlikuks Parteiks (KPD) ja ühines [[Komintern]]iga 1919.
{{Vaata|Spartakuse ülestõus}}
1920. aasta märtsis üritas grupp paremradikaale korvetikapten [[Hermann Erhardt]]i vabakorpuse 2. mereväebrigaadiga (Erhardti brigaad) kehtestada [[diktatuur]]i. [[Kappi putš]] kukkus siiski läbi ja 17. märtsil lahkusid mässulised Berliinist.
{{Vaata|Kappi putš}}
1920. aasta aprillis kasutasid pingelist olukorda vasakradikaalid [[Ruhri linnastu|Ruhri piirkonnas]], töölised relvastusid ning valitsusvägedega lahinguid lüües võttsid enda alla mitu linna. Pärast katseid läbirääkimiste teel lahinguid ära hoida, anti sõjaväele luba Ruhri ründamiseks, 3.–8. aprillini kestnud ägedates lahingutes vallutasid vabakorpused Ruhri linnad.
 
==Weimari vabariik (1919–1933)==
{{Vaata|Weimari vabariik}}, ''[[Preisimaa Vaba Riik]], [[Braunschweigi Vaba Riik]], [[Anhalti Vaba Riik]], [[Badeni vabariik]], [[Hesseni Rahvariik]], [[Württembergi Vaba Rahvariik]]''
Pärast edukat Saksa Revolutsiooni 1918. aasta novembris kuulutati välja vabariik. Weimari põhiseadus sai kehtivaks, kui president [[Friedrich Ebert]] selle [[11. august]]il 1919 allkirjastas. 1918 loodi Kommunistlik Partei. Loojateks olid [[Rosa Luxemburg]] ja [[Karl Liebknecht]]. Peale kommunistliku partei loodi 1919. aastal ka [[Adolf Hitler]]i juhtimisel [[Saksa Rahvussotsialistlik Töölispartei]].
 
Et kogu riik kannatas [[Suur depressioon|suure depressiooni]] – ülemaailmse majanduskriisi – all, mida tekitasid Versailles' rahu rasked tingimused ja mitu järjestikust ebastabiilset valitsust, siis nõrgenes saksa poliitiliste üksuste, parlamendiliikmete, parteide tähtsaim tunnus: parlamentaarne demokraatia. Seda võimendas veelgi laialt levinud parempoolsete liikumine (monarhistid, rahvuslased ja natsid). Ekstreemsed poliitilised jõud kasutasid olukorda, kommunistid ja natsionalistid kõigutasid noort demokraatiat. ''Dolchstoßlegende'' on poliitiline müüt, mis väidab, et Saksamaa kaotas Esimese maailmasõja tänu Saksa revolutsioonile, mitte sõjalisele kaotusele. Teisest küljest, radikaalsed vasakpoolsed kommunistid, nagu näiteks [[Spartakusbund]], oli tahtnud tühistada seda, mis neile tundus "kapitalistliku valitsusena" ning asemele panna Räterepublik – nõukogude vabariik. Mitu parteid suutis lüüa parlamendi vägesid ja toimus tuhandeid poliitiliselt motiveeritud mõrvu. Tulemuseks olid parlamendi poolt hirmutatud valijad ning kõikjale külvatud vägivald ning viha rahva hulgas, kes kannatas töötuse ja vaesuse all. Pärast edutuid valitsuskabinette ei näinud president [[Paul von Hindenburg]] alternatiive ning oli parempoolsete nõuandjate poolt nurka surutud – ta nimetas [[30. jaanuar]]il [[1933]] riigikantsleri ametisse Adolf Hitleri.
 
==Kolmas Reich==
{{Vaata|Kolmas Riik}}, ''[[Suursaksa Riik]] (1933–1945)''
[[27. veebruar]]il 1933 süüdati [[Riigipäevahoone|Reichstag]] põlema. Selle sündmuse tagajärjel välja antud [[dekreet]] tühistas suure osa Saksamaa kodanike põhiõigustest. Parlamendis vastu võetud aktiga anti [[Adolf Hitler]]ile täielik seadusandlik võim – ainult Sotsiaaldemokraatlik partei hääletas selle vastu. Kommunistidest parlamendisaadikud olid selleks ajaks juba vangistatud. Võimaliku vastupanu mahasurumiseks kasutas Hitler oma uut võimu ning kehtestas mõne kuuga totalitaarse tsentraliseeritud režiimi. Tööstuse jalule aitamisel keskenduti sõjaväe taasrelvastamisele. 1935. aastal võttis Saksamaa oma kontrolli alla Saarimaa ja 1936. aastal Reinimaa (mõlemad piirkonnad olid Versailles' rahuga kaotatud).
[[Pilt:NS administrative Gliederung 1944.png|pisi|300px|Saksa Kolmas riik, 1944. aastal]]
[[Pilt:Bundesarchiv Bild 183-H1216-0500-002, Adolf Hitler.jpg|pisi|vasakul|150px|[[Adolf Hitler]]]]
Paralleelselt armee taasrelvastumisega muutus Saksamaa toon välispoliitikas üha agressiivsemaks. [[1938]]. aastal võeti oma kontrolli alla Austria (''[[Anschluss]]''), millele järgnes 1939. aastal [[Tšehhoslovakkia]] okupeerimine. Ettevalmistava sammuna Poola ründamiseks sõlmiti [[1939]]. aastal Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel vastastikuse mittekallaletungi leping ehk nn [[Molotovi-Ribbentropi pakt]].
===Teine maailmasõda===
 
Saksamaa kaotas sõja tagajärjel hukkunutena miljoneid sõdureid ja tsiviilisikuid, kokku ligi 10 miljonit inimest. Lisaks territoriaalsed kaotused. Teistest riikidest oli Saksamaale pagenud või välja saadetud pea 15 miljonit sakslast. Sõjas said kahjustusi pea kõik suuremad Saksamaa linnad.
[[Pilt:Deutschland Besatzungszonen - 1945 1946.svg|pisi|300px|Saksamaa jaotus okupatsipoonitsoonideks]]
==Jagatud Saksamaa ja taasühinemine==
{{Vaata|Saksamaa 1945–1949}}, ''[[Saksamaa LV]]'', ''[[Saksamaa DV]]''
[[Külm sõda]] sai alguse [[Berliini blokaad]]ist [[1948]], mis jaotas Saksamaa pealinna [[Berliin]]i kaheks.
 
[[23. mai]]l [[1949]] kuulutati kolmes läänepoolses okupatsioonitsoonis välja [[Saksamaa Liitvabariik]] (Bundesrepublik Deutschland, BDR; [[Lääne-Saksamaa]]) ja [[7. oktoober|7. oktoobril]] 1949 idapoolses [[Saksa Demokraatlik Vabariik|Saksa Demokraatliku Vabariik]] (''Deutsche Demokratische Republik, DDR''). Seda nimetatakse [[Saksamaa lõhenemine|Saksamaa lõhenemiseks]].
[[Pilt:Adenauer 1956.jpg|pisi|vasakul|150px|Saksamaa kantsler [[Konrad Adenauer]] 1956. aastal]]
Saksa Demokraatlik Vabariik oli sisuliselt NSVL satelliitriik ja [[Varssavi pakt]]i läänepoolseim riik. Vastupanukatsed, nagu tööliste ülestõus Ida-Berliinis [[17. juuni]]l [[1953]]<ref>[http://www.ib.hu-berlin.de/~pbruhn/juni1953.htm 17. Juni 1953] Bibliogr. database of the international literature</ref>, suruti maha. Paljud SDV kodanikud põgenesid läände. Seepärast otsustas SDV valitsus ehitada läbi Berliini [[Berliini müür|müüri]]. Müüri ehitamist alustati [[13. august]]il [[1961]].
 
Saksamaa Liitvabariigi esimene kantsler [[Konrad Adenauer]] püüdis riiki Lääne-Euroopasse integreerida, arendades laialdast koostööd teiste maadega. [[1950]] jõustus [[Marshalli plaan]]i. Kui [[1969]]. aastal valiti liidukantsleriks [[Willy Brandt]], algas Ida ja Lääne lähenemine, mis viis SDV diplomaatilise tunnustamiseni Lääne-Saksamaa poolt.
 
.
[[Saksamaa taasühendamine|Saksamaa taasühinemise]] tegi võimalikuks NSV Liidus toimunud [[perestroika]] ja [[glasnost]].
[[9. november|9. novembril]] [[1989]] langes [[Berliini müür]]. Kolm nädalat hiljem esitas SFV liidukantsler [[Helmut Kohl]] kümnest punktist koosneva programmi Saksamaa ühendamiseks. [[3. oktoober|3. oktoobrist]] [[1990]] oli Saksamaa taas terviklik riik.
 
.
==Saksamaa taasühinemine==
{{Vaata|Saksamaa taasühinemine}}
==Vaata ka==
* [[9. november Saksamaa ajaloos]]
==Viited==
{{viited}}
 
[[Kategooria:Saksamaa ajalugu| ]]
Anonüümne kasutaja