Edvard Munch: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Originaaluurimuslik hinnang ("kahjuks") välja |
PResümee puudub |
||
31. rida:
Pärast aastast õppimist tehnikumis pühendus Munch [[kunst]]ile. Ta õppis vanade meistrite juures, võttis kunstitunde Kuninglikus Kunstiakadeemias ning teda juhendas ka üks Norra kuulsamaid kunstnikke – [[Christian Krohg]]. Ta varasemad teosed olid tugevalt mõjutatud Prantsuse realistlikest kunstivooludest.
[[1885]]. aastal läks Munch [[Pariis]]i, kus alustas mitut teost, mida hiljem on peetud tema tippteosteks. "Haige laps", mis valmis aastal [[1906]], oli tolle aja kuulsamaid
Samal aastal maalis ta ka Karl Jensen-Hjelli, Oslo ühe tuntuima boheemlase täispikkuses portree. Tutvus Hans Jægeriga ja liikumine tema radikaalsetest [[anarhism|anarhist]]idest sõprade seltskonnas sai kunstniku elu olulisimaks pöördepunktiks. Oma edasistes maalides tahtis ta realistlikult näidata inimese piinarikast ja rasket elu. Sel perioodil alustas Munch ka oma laiaulatusliku biograafiaga, mille juurde ta oma elu jooksul veel tihti tagasi pöördus.
[[1889]]. aasta sügisel korraldas Edvard Oslos suure näituse. Ta teosed osutusid nii populaarseks, et ta sai kolmeks aastaks riigilt rahalise toetuse. Munch suundus juba samal aastal Pariisi, et õppida vanameistri [[Léon Bonnat]]’ käe all. Isa surmast ajendatult, valmis maal "Öö". Linna aktiivne ööelu ja kunstnike rohkus said ka
[[Pilt:The Scream.jpg|pisi|Edvard Munch, "Karje"]]
42. rida:
Aastal [[1892]] leidis aset kaks sündmust, mis hoogustasid [[juugend]]i arengut [[maalikunst]]is ja [[graafika]]s. Esimeseks oli Edvard Munchi näitus [[Berliin]]is, mis tekitas skandaali ja seetõttu kiiresti suleti. Näitus tekitas sellist segadust ja reaktsiooni [[avangardism|avangard]]i vastu, et aastal [[1899]] asutati impressionist [[Max Liebermann]]i juhtimisel [[Berliini Setsessioon]]. (Teiseks oluliseks sündmuseks oli Belgia rühmituse XX baasil loodud grupp XI.)
[[1893]]. aasta
[[1896]]. aasta kevadel lahkus Munch Berliinist ja sõitis Pariisi. Siin keskendus ta maalimise asemel graafikale ja [[litograafia]]le. Ta tegutses selle ala ühe kuulsaima kunstniku [[Auguste Clot]]' käe all. Tänapäeval loetakse Munchi, just tänu tema originaalsele stiilile, üheks litograafia klassikuks. Pariisis võttis ta vastu tellimuse [[Charles Baudelaire]]'i luulekogu "[[Kurja lilled]]" illustreerimiseks, kuid kunstnik ei lõpetanud seda
Järgnenud aastatel valmis hulgaliselt maale: "Metabolism", "Aadam ja Eeva", "Tüdrukud sillal", "Elutants", "Melanhoolia" jpt. Tema maal "Elutants” väljendab selliseid igaühele arusaadavaid asju nagu noorus ja vanadus, lootused ja pettumused. Maalil "Melanhoonia” kujutas ta tuba, mis nagu lõõmaks õhtupäikeses, kuid ometi on aknast paistev maastik rahulik ja jahe. Seega võib oletada, et värvimäng toas peab väljendama kunstniku vaimuhaige õe Laura haavatud hinge rahutust. Uus sajand oli kunstniku jaoks tormilise arengu aeg. Munch hakkas tegema pingutusi, et muuta laadi ("Ma tundsin, see (maalimine) võib muutuda maneeriks”), saamaks lahti kontuurjoone monotoonsusest ja lokaalse värvipinna omavolist – murdmaks välja ühetoonilisest negativismist, konfliktist keskkonnaga. Munchi murranguperioodi on kokku võetud sententsiks: "Kui enne oli tema elu tema kunst, siis nüüd sai tema kunstist tema elu.” Paljud hakkasid huvituma ta teostest. Edu oli aga saadetud pahedest, kunstnik hakkas liigselt alkoholi pruukima ja muutus üsna pea alkohoolikuks. 1902 kaotas ta kuulihaava tõttu ühe oma vasaku käe sõrme lüli. Sellel perioodil, mis tipnes kaheksa kuuga [[Kopenhaagen]]i haiglas, valmis ka "[[Nietzsche]] portree".
Alates [[1909]]. aastast elas Munch [[Norra]]s. Tähelepanuväärne on see periood eelkõige seetõttu, et läänelikust suurlinlikust seltskonna-enesehävitajast sai läänelikku tüüpi geeniusemüüdi trafaretile vastupidi kõrge eani elav ja loov askeetlik fjordierak, kontakti kompav nii looduse, elu kui ka enesega. Algul pesitses ta [[Kragerø]] linnas, kus ta maalis klassikalisi maastikumaale ja osales Kristiania (Oslo) ülikooli sisekujunduse konkursil. [[1912]]. aastal pandi ta teosed üles Sonderbundi näitusel [[Köln]]is. Kragerøs lasi ta endale ehitada suured stuudiod, kus ta töötas ülikooli projekti kallal, mis pärast pikka poleemikat ja diskussioone lõpuks [[1916]]. aastal vastu võeti. Samal aastal ostis ta endale maja Ekely asulas, kus elas aastaid endassetõmbunult, spartalikku elu.
Edvard Munch suri [[23. jaanuar]]il [[1944]], veidi rohkem kui kuu aega pärast oma 80. sünnipäeva.
| |||