Redaktsioon: 21. juuni 2020, kell 18:08 redigeeri Interneedus (arutelu \| kaastöö) 247 muudatust P →‎Tööpõhimõte Märgis: Lähteteksti muudatus (2017) ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 12. oktoober 2020, kell 19:42 redigeeri eemalda 85.29.238.199 (arutelu) koike Märgised: Tühistatud Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
2. rida: {{ToimetaAeg\|kuu=juuli\|aasta=2007}} [[Pilt:Ericsson Dialog in green.JPG\|pisi\|Ketasvalimisega telefon Ericsson Dialog]] == ~~Viited~~k... ==▼ '''Telefon''' ehk '''telefoniaparaat''' (van kõnetraat) on [[telekommunikatsioon]]i liini lõppseade, mis võimaldab kahel või rohkemal kõnelejal pidada vestlust, kui nad ei ole otse kuuldeulatuses. Telefon muudab [[heli]] [[elektrisignaal]]iks, mis kantakse [[telefoniliin]]ide või linkide kaudu pika vahemaa taha ning muudetakse seal jälle heliks ja vastupidi. Telefoni leiutajaks peetakse [[šotlased\|šotlast]] [[Alexander Graham Bell]]i, kelle patendiavaldus seadmele, mis suutis elektrisignaalist taasluua selgelt arusaadavat inimhäält, rahuldati [[1876]]. aastal<ref name="zU8L5" />. Seda seadet on hiljem täiustanud paljud teised leiutajad. Telefon oli esimene seade, mis võimaldas inimestel omavahel rääkida pikkade vahemaade tagant. See muutus kiiresti asendamatuks. Tänapäeval on telefon üks kõige laiemalt kasutatavaid väikeseadmeid. 2009. aasta lõpuks oli maailmas sõlmitud peaaegu 6 miljardit laua- ja [[mobiiltelefon]]i kasutamise lepingut. Nendest 1,26 miljardit olid lauatelefonid ja 4,6 miljardit mobiilsed seadmed.<ref name="Gu7hF" /> ~~==Tööpõhimõte==~~ ~~[[Pilt:Telephoneschematic.gif\|pisi\|300px\|Lauatelefoni lülitusskeem]]~~ Telefon koosneb kolmest põhilisest osast, kõnelusseadisest [[mikrofon]]ist, kuularist ja [[transformaator]]ist, numbrivalimis-seadisest, näiteks numbrivalimisketas ja kelluke/kõlisti) ning lülitusseadistest (kontaktvedrudega harklüliti telefoni ümberlülitamiseks kutsungiseadiselt kõnelusseadisele).<ref name="Tehnikaleksikon" /> Tavaline lauatelefon on ühendatud telefoniliiniga, mis koosneb ühest keerupaarist ehk kahest üksteise ümber keerutatud isoleeritud [[vask]]juhtmest. Skeemil on see juhtmepaar tähistatud C-ga. Aparaat koosneb kolmest põhikomponendist: kellukesest, lülitist ja numbrilauast või -kettast. Kellukese helin, harvem ka märgutuli või sumisti (summer) (A7) annab märku sissetulevast kõnest. Ümberlüliti teavitab kõnekeskust (telefonijaama), et kasutaja on telefonitoru hargilt tõstnud kõnele vastamiseks või kõne alustamiseks. Numbrivalimis-seadisega saab kasutaja valida numbri, mis edastatakse telefonijaama. Kuni [[1950. aastad\|1950. aastateni]] kasutati numbrivalimisel peaaegu ainult numbriketast, hiljem lisandus sellele ka sõrmiste (klaviatuuri) abil valimine (A4). Vanade pulssvalimisega automaat telefonikeskjaamade asendamine hilisemate, [[Multisageduslik_kakstoonvalimine\|toonvalimisega]] telefonikeskjaamadega võimaldas telefoniaparaadil numbrit valida ainult klaviatuuri abil. Lauatelefoniteenuse peamine kulu on telefonitugijaamad, kus kõned kommuteeritakse. Telefon on telefonijaamaga ühendatud vaid ühe juhtmepaari abil. Juhtmepaari mõlemad sooned on teineteise ümber keerutatud, et vältida [[elektromagnetiline kiirgus\|elektromagnetilist]] [[interferents]]i ehk kõne ülekostvust (''crosstalk'') mitmepaarilises kaablis. Samuti on keerdus juhtmepaaril madalam [[mahtuvus\|elektriline mahtuvus]] kui mittekeerdus juhtmepaaril või ühelainsal juhtmel. Mikrofoni edastatav signaal ei kosta telefonitoru kuularis liiga kõvasti tänu hübriid[[induktiivpool]]ile (A3) ja teistele skeemiosadele, mis signaalide tugevusi ühtlustavad. Ühenduskarp (B) toimib [[piksekaitse\|piksekaitsmena]] (B2) ja reguleerib telefoniliini [[takistus]]t (B1), et maksimeerida signaali tugevust liini pikkust arvestades, sama toimub telefonis (A8) sõltuvalt liini pikkusest. Telefoniliinide pinge on maa suhtes negatiivne, et vähendada [[Galvaanielement\|galvaanilist]] [[korrosioon]]i. Negatiivne pinge tõmbab kaablite poole positiivseid metalli[[ioon]]e.<ref name="RBsfe" /><ref name="7v4BG" /> ~~==Ajalugu==~~ ~~[[Pilt:Alexander Graham Telephone in Newyork.jpg\|pisi\|Alexander Graham Bell tegemas esimest telefonikõnet New Yorgist Chicagosse (1892)]]~~ Enne telefoni leiutamist kasutati sõna “telefon” teiste seadmete jaoks. Isegi kõik varasemad leiutajad ei nimetanud uut seadet telefoniks. Näiteks nimetati samuti telefoniks sidevahendit purjelaevadel, mille laevakapten John Taylor leiutas [[1844]]. [[Udu]]se ilma korral kasutati teiste laevadega suhtlemiseks nelja [[udupasun]]at.<ref name="MGn8l" /><ref name="WFroW" /> Hiljem, umbes 1860. aastal, kasutas Johann [[Philipp Reis]] seda terminit, et viidata oma leiutatud telefonile. Reisitelefon oli esimene telefoniks nimetatud seade, mis põhines heli elektriimpulssideks muundamisele. Sõna "telefon" võeti paljudes keeltes kasutusele. Kellele kuulub telefoni leiutamise au, on vaieldav. Nii nagu teiste tuntud leiutiste, näiteks [[raadio]], [[televisioon]], [[hõõglamp\|hõõglambi]] ja [[arvuti]] puhul, tegelesid paljud leiutajad hääle traatühenduse teemaliste katsetega ja parandasid üksteise ideid. Uued probleemid tekivad aeg-ajalt siiamaani. Telefoni leiutajateks on nimetatud [[Charles Bourseul]]i, [[Antonio Meucci]]t, Johann [[Philipp Reis]]i, [[Alexander Graham Bell]]i ja [[Elisha Gray]]d.<ref name="EOBuz" /> Alexander Graham Bell oli esimene, kellele [[USA patendiamet]] andis patendi elektrilise telefoni eest, nimelt [[7. märts]]il [[1876]]<ref name="Brown" />. Belli patendid olid juriidilises mõttes edukad ja kaubanduslikult kindlad. Belli esimene patent sai telefoni peapatendiks, millest tulenesid teised telefoniga seotud patendid.<ref name="qnsxJ" /> [[Pilt:Fixed telephone lines per 100 inhabitants 1997-2007 ITU.png\|pisi\|300px\|Lauatelefone saja elaniku kohta 1997–2007. Sinine – arenenud riigid, punane – arengumaad, roheline – maailma keskmine]] ~~[[Pilt:ATTtelephone-large.jpg\|pisi\|Sõrmistikuga (klaviatuuriga) telefon]]~~ Esimesed telefonid olid üksteisega füüsiliselt traadi kaudu otseühenduses ühest majast teise. Kuna see on väga ebapraktiline, hakati kiirelt kasutama käsitsi kommuteeritavaid kõnekeskusi, kus operaator kõne tellija vastava soovi esitamisel kaks telefoniliini omavahel ühendas. Sellest said alguse esimesed lauatelefoniteenuse pakkujad. 20. sajandi alguses arendati välja kõnede ühendamise täielikult automatiseeritud telefonikeskjaamade võrk. Alates [[1930. aastad\|1930. aastatest]] töötati välja mitmesuguseid raadiotelefoni-keskjaamade süsteeme, et edastada telefonikõnesid [[laev]]adele ja sajandi keskpaiku ka [[auto]]desse. Raadiotelefonisüsteemid arenesid ülemaailmseteks juhtmevabadeks telefonivõrkudeks ja [[1973]] tõi [[Motorola]] turule esimese [[mobiiltelefon]]i. 1970-ndate keskpaigaks oli maailmas juba mitu mobiilsidevõrku. [[1983]]. aastal arendati USA-s ja seejärel võeti kasutusele ka mujalgi maailmas ''Advanced Mobile Phone System'', mis pakkus tagasiühilduvat standardiseeritud tehnoloogiat, et kasutaja saaks helistada oma piirkonnast palju kaugemale. Nii tekkisid analoogmobiilsidevõrgud, mis hiljem arenesid digitaaltelefonivõrkudeks pakkudes paremat konfidentsiaalsust, teenindusvõimekust, [[leviala]] ja madalamat hinda. Avalik tugijaamadega telefonivõrk, mis on hierarhiliselt ühendatud kõnekeskusteks, ühendab tänapäeval telefone üle maailma. Vastavalt E.164 standardile on igal telefonil oma indentifitseeriv automaat-telefonijaama number, millele saab helistada ükskõik milliselt teiselt samas võrgus olevalt telefonilt. Algselt sai telefone kasutada pelgalt hääle (heli) edastamiseks. Tehnika arenguga kaasnevad enamikul tänapäeva telefonidel lisavõimalused, näiteks kõne salvestamine, [[sõnum]]ite saatmine ja vastuvõtt, [[foto]]de ja [[video]]te, muusika ja mängude edastamine ning [[internet]]i kasutamine. [[1999]] võttis [[Jaapan]]i ettevõte [[NTT DoCoMo]] masskasutusele [[nutitelefon]]id, mis ühendavad mobiilside ja arvutusvõimsuse vajadused. Mujal maailmas olid nutitelefonid haruldased kuni [[2002]]. aastani, kui USA mbiilside operaator [[T-Mobile]] hakkas tootma Danger Hiptop nutitelefone. Tänapäeval on maailmas kasutusel üle miljardi nutitelefoni.<ref name="bArJv" /> ~~Kaevanduste jaoks toodetakse erilisi plahvatusohutuid kaevandustelefone.<ref name="Tehnikaleksikon" />~~ ~~==Patendid==~~ * [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=0174465 US 174,465] – ''Telegraphy'' (Belli esimene telefonipatent) – Alexander Graham Bell * [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=0186787 US 186,787] – ''Electric Telegraphy'' (püsimagnetiline vastuvõtja (kuular)) – Alexander Graham Bell * [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=0474230 US 474,230] – ''Speaking Telegraph'' (süsimikrofon) – Thomas Edison * [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=0203016 US 203,016] – ''Speaking Telephone'' (nööbikujuline süsimikrofon) – Thomas Edison * [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=0222390 US 222,390] – ''Carbon Telephone'' (süsimikrofon) – Thomas Edison * [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=0485311 US 485,311] – ''Telephone'' (''solid back'' süsimikrofon) – Belli insener Anthony C. White. Sellist mikrofoni kasutati 1925. aastast kuni 1940. aastateni. * [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=3449750 US 3,449,750] – ''Duplex Radio Communication and Signalling Apparatus'' – G. H. Sweigert * [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=3663762 US 3,663,762] – ''Cellular Mobile Communication System'' – Amos Edward Joel (Bell Labs) * [http://patft1.uspto.gov/netacgi/nph-Parser?patentnumber=3906166 US 3,906,166] – ''Radio Telephone System'' (DynaTAC cell phone) – Martin Cooper jt (Motorola) ~~[[Pilt:1896 telephone.jpg\|pisi\|Telefon aastast 1896]]~~ ~~==Vaata ka==~~ [[Taksofon]] [[IP-telefon]] [[Turvatelefon]] [[Telefonikõne]] *[[Telefonitootjate loend]] ▲== Viited == {{viited\|allikad= <ref name="Tehnikaleksikon">[[Tehnikaleksikon]], lk. 504</ref>

Telefon: erinevus redaktsioonide vahel