Erinevus lehekülje "Molekulaarorbitaalide teooria" redaktsioonide vahel

Aatomorbitaalide kattumisel moodustuvat [[molekulaarorbitaal]]i energiat võib vaadelda ka [[molekul]]i dissosatsioonikõvera järgi. Aatomorbitaalide lähenemisel (kui lained on samas faasis) langeb energia seni, kuni jõutakse kõige madalama energiaga olekusse, seda olekut nimetatakse potentsiaaliauguks. [[Potentsiaaliauk]] seletab, miks erinevad reaktsioonid vajavad [[aktivatsioonienergia]]t. Kui produktis tekkinud uue sideme potentsiaaliauk on veel madalamal tasemel, siis reaktsioon toimub, kuid selleks on vaja lõhkuda esmalt olemasolev side ehk minna potentsiaaliaugust välja ning selleks on vaja ületada aktivatsioonienergiat. Kui lained on üksteise suhtes faasist väljas ehk samasuunaliste spinnidega, siis kasvab energia aatomorbitaalide lähenemisel pidevalt kuni tuleb järsk tõus energiamuudus. Samasuguste tuumade aatomorbitaalide liitumisel on siduva või lõdvendava molekulaarorbitaali tekkimisel energiamuut sama. Erinevate tuumade korral on energiad siiski erinevad.<ref name="Frank" />
 
[[File:Oxygen molecule orbitals diagram.JPG|thumb|left|upright=1.2|Hapnikumolekuli (dihapnik) orbitaaldiagramm Barretti järgi (aastast 2002). Siin on näha kummagi hapnikumolekuli aatomorbitaalid (vasak ja parem tulp) ja nende kattumisest tekkivad ühised molekulorbitaalid (keskel). Molekulorbitaalide täitumine toimub 12 elektroniga (6 elektroni kummagist hapnikuaatomist) vastavalt Aufbau printsiibile alates madalama energiaga orbitaalist ja kooskõlas Hundi reegliga. Orbitaali energia suureneb alt üles liikudes. Tulemusena tekib kovalentse kaksiksidemega molekul (selle orbitaalid pildil on keskmises tulbas). Siin on ka näha, miks O2 on paramagneetiline - 2 valentseleketroni on samasuguse spinniga.]]
 
==Binaarsed ühendid==