[[1879]]. aastal [[Võisiku]]l sündinud Viktor von zur Mühlen sai alghariduse Pärnus. Hiljem õppis ta [[Tallinna Nikolai Gümnaasium]]is.
Astus aastal [[1900]] vabatahtlikult tsaariarmeesse ja teenis kaardiväe ratsapolgus. Aastatel [[1902]]–[[1908]] elas [[Võisiku]]l [[Võisiku mõis|oma mõisas]] ja tegutses põllunduse ja hobuste aretusega. Talle kuulus I klassi tõu- ja võidusõiduhobuste tall ning ta ise oli meisterratsutaja. [[1905. aasta revolutsioon]]i ajal korraldas ta Viljandimaal mõisaomanikest vabatahtlikud kaitsesalgad. [[Esimene maailmasõda|Esimesest maailmasõjast]] võttis ta osa kaardväe ratsapolgus staabi[[rittmeister|rittmeistri]] aukraadis.
Aastal [[1918]] korraldas ta Viljandis [[baltisakslased|baltisakslaste]] omakaitseüksuse, viis selle Tartusse ja ühendas sealse baltisakslaste omakaitseüksusega. [[1919]]. aastal oli ta [[Balti pataljon]]i [[staabiülem]] ja pataljoni ülema abi, kuni üksuse demobiliseerumiseni staabiülem.
Aastatel [[1920]]–[[1939]] oli ta põllupidaja, majandustegelane ja poliitik. Aastal [[1934]] valiti ta [[Rahvussotsialism|rahvussotsialistliku]] [[Saksa-Balti erakond|Saksa-Balti erakonna]] esimeheks. Ent ta oli sunnitud poliitikast lahkuma, kuna Eesti võimudele ei meeldinud [[Adolf Hitler|Hitleri]] ideede levik siin.<ref>"Esmaspäev", 18. detsember 1933.</ref> 30. novembril 1934 määras [[Tallinna Ringkonnakohus|Tallinna-Haapsalu Rahukogu]] talle illegaalse organisatsiooni "[[Baltische National-Sozialistische Bewegung in Estland]]" juhtimise eest 150 krooni rahatrahvi või selle mittemaksmisel 1½ kuud aresti<ref>Läinud nädal. Esmaspäev, 2. detsember 1934, nr. 49, lk. 2</ref>.
Lahkus aastal [[1939]] Saksamaale. Eestist lahkudes kinkis ta haridusministeeriumile[[haridusministeerium]]ile märkimisväärse kogu mitmesuguseid väärtuslikke kunstiesemeid ja raamatuid. Aastatel [[1940]]–[[1945]] elas ta Poseni[[Posen]]i lähedal Wargeni mõisas (praegu Wargovo, Poznani lähedal, [[Oborniki maakond|Oborniki maakonnas]] [[Suur-Poola vojevoodkond|Suur-Poola vojevoodkonnas]]). [[1945]]. aasta jaanuari alguses murdsid venelased rinde läbi ja [[Punaarmee]] tankid veeresid Oderi suunas. Tema õde ja õemees jäid kadunuks, noorem poeg Hermann sai mürsuplahvatuses surma, abikaasa Birutta suri mõni päev hiljem raskesti haavatuna. See kõik toimus [[1945]]. aasta jaanuari lõpupäevadel Ziechowi lähedal ([[Brandenburgi liidumaa]]l, Poola piiri ääres). Viktor ise jõudis tänu vanema poja Otto abile Neumarki Oderi ääres. Pärast sõda elas ta Rossowi lähedal ([[Uecker-Randow' kreis]]is, [[Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa]]l) ühes suurtalus ja töötas põllutöölisena. Aastal [[1948]] arreteeriti ta [[NKVD]] poolt ja teda süüdistati valekaebuse põhjal spionaažis ning talle määrati 25-aastane vanglakaristus. Ta suri [[1950]]. aasta suvel [[Bautzeni koonduslaager|Bautzeni koonduslaagris]]<ref>Armand Trei. Unustatud rügement. Balti pataljon (rügement) Eesti Vabadussõjas. Grenader 2010</ref>.
