Dokumentaalteater: erinevus redaktsioonide vahel

'''Dokumentaalteater''' on teater, mille lavastustes kasutatakse alusmaterjalina olemasolevaid dokumente: ajakirjanduslikud tekstid, arhiividokumendid, protokollid, aruanded, intervjuud, kirjad, statistika, kõned, fotod, raadiolindistused jne. Neid dokumente võib esitada laval otse, muutmata kujul, ka dokumendi algne sõnastus võib jääda samaks. Lavastuses võib olla aga erinev dokumentaalsuse määr: kasutatud dokumendid võivad olla vaid [[Inspiratsioon|inspiratsiooniks]], sõnastus võib muutuda ning samuti võib [[lavastaja]] asetada dokumendid rohkem või vähem dokumentaalsesse konteksti. See piir, mil dokumentaalsusest saab [[fiktsioon]], võib aga olla muutlik ning iga teatriuurija saab siin paika panna oma definitsiooni analüüsitavatest lavastustest lähtuvalt.<ref name="ReferenceA">Madli Pesti "Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris", Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus 2016</ref>

Dokumentaalsete näidendite autor Peter Weiss defineerib [[1960]]. aastate lõpul ilmunud omamoodi [[Manifest|manifestis]] dokumentaalnäidendit kui [[massimeedia]] kaudu inimesteni jõudnud elu peegeldust. Weiss väidab, et dokumentaalteatri tegijad peaksid olema suurte poliitiliste ja sotsioloogiliste teadmistega ning võimelised tegema teaduslikke uuringuid. Kõik dokumentaalteatrit defineerivad allikad aga rõhutavad dokumentaalteatri poliitilisust, sest see tegeleb teatri ja tegelikkuse omavaheliste suhetega, dialoogi loomisega eri seisukohtade, positsioonide vahel, konflikti lahendamise või selle leevendamisega. Tänapäevase dokumentaalteatri puhul on oluline käsitletava teema või probleemi mitmekülgne avamine. Esitatakse erinevaid seisukohti, vaadeldakse teemat mitmetest vaatepunktidest. See seisukoht pole alati olnud ühene, sest dokumentaalteatrit oluliselt mõjutanud Peter Weiss rõhutab just sellise teatri parteilisust ning et autor peab valima poole. 1960.-[[1970]]. aastate dokumentaalteatris oli selline vaateviis valdav, kuid enamik tänapäevastest dokumentaalteatri tegijatest oponeerivad sellele seisukohale.<ref name="ReferenceA"/>

Tänapäevase dokumentaalteatri alguse võib tagasi viia [[Erwin Piscator]]i ja [[Bertolt Brecht]]i aegadesse [[1920]].-[[1930]]. aastatel, mis teemaks olid sotsiaalsed konfliktid, poliitilised ideoloogiad, võimu küsimused. Dokumentaalteatri kõige intensiivsem areng toimus Saksamaal. Dokumentaalteatrile andis [[1929]]. aastal nime Bertold Brecht. Piscator teatab 1929. aastal, et tema teater põhineb materjali teaduslikul analüüsil; Piscator oligi esimene, kes tänapäevases mõistes dokumentaalse teatriga alustas. Esimesest dokumentaalteatri buumist saab rääkida 1930. aastatel, mil peamine ideoloogia oli vasakpoolne. Dokumentaalteater levis nii Saksamaal, Venemaal, Suurbritannias kui ka USA-s.<ref name="ReferenceA"/>

Olgugi, et Piscatori panus dokumentaalteatrisse oli suur, peab [[Viini Ülikool]] teatriteaduste professor [[Birgitte Marschall]], dokumentaalteatri alguseks pisut varasemat aega, nimelt [[19. sajand]]it, mil uue meediumina tekkis foto. Foto kui reaalsuse peegeldus oli oluliseks eelduseks kaasajaga tegeleva teatri tekkeks. Piscator, kes võttis kohe kasutusele uued tehnilised meediumid (foto, [[video]], [[audio]]), muutis teatrikunsti funktsionaalseks – dokumentaalsus aitas edastada tegelikkust.<ref name="ReferenceA"/>

Ajaloolise arengu mõistmiseks on oluline peatuda 1960. aastate dokumentaalteatri buumil. Neil aastail loodud dokumentaalteater andis otsese panuse ajaloo lahti kirjutamisele ja mõtestamisele, üleüldisele vaikimismüüri lõhkumisele. Teemaks võeti tabud ja sündmused, millest varem oli vaikitud: natsionaalsotsialistlide[[Natsionaalsotsialism|natsionaalsotsialistide]] massimõrvad, intellektuaalide roll ja vastutus selles, [[Kolmas Maailm|kolmanda maailma]] vabadusvõitlus. 1961. aastal rajati [[Berliini müür]] ning seda sündmust käsitlesid paljud dokumentaalnäidendid. Tolle ajastu dokumentaalteatrilt nõuti täielikku tõde, mäletamisest sai võitlusvahend. Teatrist sai poliitikaga väga tihedalt seotud meedium. Dokumentaalteatris esitati dokumentaalset tõendusmaterjali ning vaataja oli sunnitud oma ajastu põletavate küsimustega kokku puutuma. Dokumentaalteater oli kui ühiskondlike kogemuste ja poliitiliste tingimuste sümptom ja tulemus. Samal ajal kasvas teatri huvi ja vajadus uute vormide järele, otsiti võimalust teatriintitusioonile vastandumiseks. Teater läks tänavale, mis omakorda sai teatriks. ''[[Happening]]''<nowiki/>'id ja ''[[performance]]''<nowiki/>'id tahtsid kunsti ja elu piiri ära kaotada. Püüe terava reaalsuskogemuse poole määras dokumentaalteatri ja [[Tegevuskunst|tegevuskunsti]] arengu. Kui dokumentaalteatris püüti ajaloolisi sündmusi protokollide kaudu edasi anda, siis ''happening''<nowiki/>'ides otsiti [[Fenomenoloogia|fenomenoloogilist]] kohalolu. Kunst ja elu lähenesid teineteisele teadlikult. Vahepeal uinunud poliitiline teadvus äratati üles. Teater politiseeris end teadlikult ning selle eesmärgiks oligi mõjutada avalikkust. Enam kui kunagi varem tundus lava olevat muutunud kohtusaaliks. Peamiseks eesmärgiks sai ühiskondlik-poliitilisele olukorrale mõju avaldamine.<ref name="ReferenceA"/>

Kõige sellega seoses muutus autor kui institutsioon. [[Dramaturg]]/näitekirjanik valis välja dokumendid, esitas neid ajaloolist tõde arvestades, kuid pidas silmad ka esteetilisi kriteeriume; samal ajal oli dramaturgi ideoloogiline poolevalik selge. Kuigi dokumentaalse materjaliga käidi ümber väga erinevalt, kujunes siiski välja sellele teatriliigile omane ühtne dramaturgia. Materjali kasutamine varieerus: dokumente võis asetada tervikuna, muutmata lavateksti, kuid võis ka dokumenti fragmendiks pihustada ja monteerida eri viisil. Dokumente kasutati ühelt poolt mingi kindla teesi tõestamiseks, teiselt poolt ajaloo esitamiseks kogu julmuses ja kättesaamatuses.<ref name="ReferenceA"/>

Üks dokumentaalteatri vorme on ajalooliste sündmuste või konfliktide taasetendamine. Kuigi Eestis on see praktika vähene, siis mujal Euroopas on 21.sajandil järjest enam levinud nii teatris kui kunstides ning kultuuriteoreetikud on seda järjest enam analüüsinud. Taasetendamine tähendab ajalooliste sündmuste uuesti esitamist ajaloolistes paikades ning eesti keeles võib seda nimetada ka ajaloo [[Ajaloo taaskehastamine|taaskehastamiseks]], st mingit sündmust rekonstrueeritakse ja esitatakse. Sündmustel etendamisel võib, aga ei pea olema publikut. Sellise taasetendamise eesmärk võib olla nii uurimuslik ja hariv kui ka meelelahutuslik.<ref name="ReferenceA"/>

Teine dokumentaalteatri vorme on ''verbatim''-tehnika. ''Verbatim''-teater peab põhinema ainult konkreetsete inimeste edastatud ütlustel. Mõiste ''verbatim'' tähistab tekstiloome tehnikat. Lavastuses teksti loomiseks tehakse intervjuusid, dramaturg kirjutab intervjuud üles, destilleerib räägitust olulise; võib kasutada ka ametlikke, juba [[Transkribeerimine|transkribeeritud]] dokumente. Kogutud materjali seejärel toimetatakse, seatakse ümber, asetatakse konteksti. Näitlejad aga kehastavad neid konkreetseid inimesi, keda on intervjueeritud ning kasutavad täpselt nende reaalsete inimeste sõnu.<ref name="ReferenceA"/>

[[Merle Karusoo]], kes on Eesti lavastaja ja teatritegija ning peamine dokumentaal- ja sotsiaalteatrit viljelevaid inimesi, on lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi ([[Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia]]) [[1976]]. aastal näitleja ja lavastajana ning kaitsnud magistrikraadi [[Tallinna Ülikool|Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis]] [[1999]]. aastal. Ta on alates [[1980]]. aastate lõpust, tegelenud Eesti ajaloo lahti mõtestamisega teatrilaval. Pirgu arenduskeskuse mälusektori juhatajana aastatel [[1987]]-[[1998]] kogus ja esitas ta oma trupi näitlejatega Eesti elu- ja ajalugu.

Üheks oluliseks üksuseks Merle Karuoo dokumentaal- ja sotsiaalteatri kõrval Eestis on kohe 2019. aasta algusest tegevuse lõpetanud [[Teater NO99]]. NO99 ei kasutanud oma lavastuste loomisel mitte üht kindlat, vaid kõiki dokumentaalteatri strateegiaid. Mõned lavastused on loodud kollektiivselt rühmaloome meetodit kasutades, kuid NO99 lavastajad [[Tiit Ojasoo]] ja [[Ene-Liis Semper]] olid selge käekirjaga ja tugevad juhid. Mõne lavastuse loomisel kasutatakse improvisatsioonitehnikaid, samuti uuriti lava ja saali, etendaja ja vaataja suhet. NO99 lõi postdramaatilise esteetikaga lavastusi.

Postdramaatilist tekstiloomet ja dokumentaalseid elemente on NO99 kasutanud juba oma varastes lavastustes "Nafta!"(2006) ja "GEP"(2007), samuti lavastustes "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" (2009), kus esitatakse kultuuriministri kõnet jm ajakirjanduslikku materjali. Vaid ajakirjandusliku materjali ja läbi viidud intervjuu põhjal on aga loodud lavastus "Tallinn – meie linn"(2009), mis paljastab Tallinna linnavalitsuse kinnisvarapoliitikat: linnvalitsuselinnavalitsuse liikmete soodsaid otsuseid väärtuslike vanalinna korterite ja majade erastamisel. Lavastus ei toimunud traditsiooniliselt teatrisaalis, vaid oli ekskursioon mööda Tallinna vanalinna, mida viis läbi giidiks kehastunud näitleja Eva Klemets ([[Eva Koldits]]).

"Ühtne Eesti" on ka projekt, mille puhul saab rääkida teatri ulatumisest ühiskondlike protsesside keskmesse. 22.[[Maimai 2012]] kirjutab [[Reformierakondreformierakond]]lane [[Silver Meikar]] artikli "Erakondade rahastamisest. Ausalt", kus ta tunnistab, et noon erakonna kontole kandnud tundmatut päritolu raha, mille ta sai erakonnakaaslaselt ning skeemist oli teadlik ka erakonna toonane peasekretär [[Kristen Michal]]. Meikar kirjutab, et paljastuseks sai ta jõudu ja inspiratsiooni Ühtse Eesti projektist. Meikari paljastus tekitas ühiskonnas ja meedias suure arutelu poliitika toimimise ja selle läbipaistvuse üle.<ref name="ReferenceA"/> Silver Meikari paljastatud skandaali tulemusena sündis teatris NO99 projekt "Reformierakonna juhatuse koosolek"(2012).<ref>{{Netiviide|autor=Meikar, Silver|url=https://arvamus.postimees.ee/849254/silver-meikar-erakondade-rahastamisest-ausalt|pealkiri=Erakondade rahastamisest. Ausalt|väljaanne=Postimees|aeg=22.05.2012|vaadatud=18.05.2019}}</ref>