Erinevus lehekülje "Patronüüm" redaktsioonide vahel

Islandil kasutatakse siiani patronüümi või matronüümi perekonnanime asemel. See on seadusega määratletud kohustuslik nimepanemise viis (üksikute eranditega).<ref name="namelaw" />
 
[[Soome]]s oli pigem patronüümide, kui perekonnanimede kasutamine väga levinud 19. sajandini. Patronüüm loodi sarnaselt [[rootsi keel|rootsi kekeelele]]ele või teiste skandinaavia keeltega: isanimi ja omastava käände järelliide -n, pluss sõna ''poika'' poja puhul, ''tytär'' tütre korral. Näiteks Tuomas Abrahaminpoika (eesti keeles "Tuomas Abrahami poeg") ja Martta Heikintytär (eesti keeles "Martta Heikki tütar"). Kirikuraamatus patronüüm oli tavapäraselt rootsikeelses kujus, nt. Antti Matinpoika (eesti keeles "Antti Matti poeg") oli ametlikult kirja pandud kui Anders Matsson hoolimata sellest, kas kõnealune oli rootsikeelne või mitte. Hiljem siis 19. sajandi teisel poolel seesama esivanema rootsikeelne patronüüm tihti juurdus perekonnanimeks, mis pärines järelpõlvedele.
 
[[Eesti]]s oli lisanimi isa- või hüüdnimel, ametinimetusel või muul põhinenud isikunimeosa, mis võis, kuid ei tarvitsenud järglastele päranduda.<ref name="eki" /> Peale isanimest saadud nimede kasutasid eestlased lisanimesid, mis saadi talunimest (Lõuka Jüri), talu- ja isanimest ja elukutsest (Möldri Jaan). Ametlikult anti perekonnanimed eesti talupoegadele 1816–1835 pärast pärisorjuse kaotamist, Setumaal alles 1921–22.<ref name="eki" /> Isanime kasutamine oli kohustuslik [[Eesti NSV]] asjaajamises; dokumentides kirjutati nimi: Mati Kalju p Õun, Mari Johannese t Kask.
387

muudatust