Minuskel: erinevus redaktsioonide vahel

'''Minuskel''' (tuleneb [[ladina keel|ladinakeelsest]] nimetusest ''minusculus'' "'pigem väike"') on väike [[Täht (kiri)|kirja]]- või [[trükitäht]].

Traditsionaalseid ürikuid aga kirjutati jätkuvalt [[merovingid]]e kantseleikirja tüüpides veel kaua aega pärast seda, kui hakati piibli ja klassikalise kirjanduse käsikirju minuskelkirjas kirjutama. Dokumendid, mis kirjutati kohalikus keeles, nagu gooti või anglo-saksianglosaksi, mitte ladina, olid kirjutatud tavaliselt kohalikes käekirjatüüpides.

Varasel kirjatüübi arenguperioodil, Karl Suure valitsuse ajal 8. sajandil ja varasel 9. sajandil esineb erinevates piirkondades laialt varieeruvaid tähevorme. Tähe ''a'' untsiaalvorm, sarnane ''cc''-ga, on ikka kasutusel selle perioodi käsikirjades. Seal on samuti kasutusel lauselõpumärgid nagu küsimärk, samuti ka Beneventani kirjaviisis samal perioodil. Käsikirja õitseaeg oli 9. sajandil, kui see regiooni tasandilt rahvusvahelisele jõudis, väiksema tähevormi variatsiooniga. Hakkasid ilmuma modernsed glüüfid ''s'' ja ''v'' (vastandavalt "pikk s" ''ſ'' ja ''u'') ja tipumärgid, pärast ülal kitsenemist lõpetati täht kolmnurkse äärega. Pärast 9. sajandit hakkas käsikiri aeglaselt arenema. 10. ja 11. sajandil olid ligatuurid harvaesinevad ja tipumärgid hakkasid kalduma paremale ning lõpetati "kahvliga". Hakati kasutama ka ''w''-d. 12. sajandiks olid karolingide kirja tähed muutunud kandilisemaks ja need kirjutati üksteisele lähemale, vähemloetavaltvähem loetavalt kui eelnevatel sajanditel; samal ajal tekkis ka modernne täpiga ''i''.