Andres Paas: erinevus redaktsioonide vahel

Andres kolib koos oma naise [[Krõõt|Krõõdaga]] Vargamäele elama. Uues kodupaigas asub Andres aga kõike ümber korraldama, lähtudes seisukohast, et maa on inimese kasutusse antud ressursside allikas ja inimene võib seal talitada, kuidas aga heaks arvab. Ta on justkui looja ja oma tegevuses loodab ta jumalale, sest arvab, et ta täidab jumala tahet. Samas loeb talle vaid tema enda tahe, ta ei võta arvesse ei teiste inimeste ega ka looduse tahtmist, mistõttu muutub tema algne loometöö justkui võitluseks jumalaga. Nimelt sobib mehele jumala tahe vaid siis, kui see ühtib tema enda omaga. Andres otsib tõde ka [[Piibel|Piiblist]], kuid mitte jumala tahte täitmiseks, vaid enda õigusele kinnituse saamiseks. Peagi aga saab mehele selgeks, et kõik ei sõltu tema tahtest.<ref name="Vaino, M, 2011" />

Andrese tegelaskujus on nähtud nii juutide esiisa [[Aabraham]]i, [[Jaakob]]it kui ka [[Hiiob]]it.<ref name="Vaino, M, 2011" /> Ta sümboliseerib eestlaslikku kangust, töökust ja uhkust. Andrese tumedam pool, raskemeelsus ja kalduvus mäletada detailselt kõige hea kõrval ka palju halba, ei jäta teda ka raugaeas. Ta ei lähe vaatamata surma lähedust aimava [[Oru Pearu]] palvetele viimase surivoodile, öeldes, et temal pole naabrimehega midagi arutada või leppida. Hoolimata kõigest näeb Andres enne surma ikkagi ära oma unistuse teostumise – Vargamäe jõe süvendamise, mis lubab loota, et soode asemel hakkabhakkavad kunagi tõepoolest haljendama metsad ja põllud. Andres väsib pikal koduteel maaparandajate juurest, poeg Indrek kannab teda seljas. Andres heidab ühte heinaküüni ivakeseks puhkama, kuid ei ärka enam. Indrek kannab isa surnukeha kätel koju. Tammsaare kirjutab seejärel, et "nii palju oligi järele jäänud sellest igavesest inimesest" ning "Vargamäe vänged vanamehed olid läinud oma esiisade juurde".