Pjotr Durnovo (1845−1915): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
5. rida:
Durnovo sündis [[Aunuse kubermang]]u asekuberneri peres. Ta lõpetas aastal [[1860]] [[Merekorpus|merekadetikorpus]]e. Üle 8 aasta sõitis ta laevastikus kaugsõitudel. Aastal [[1870]] lõpetas ta [[Aleksandri nimeline sõjaväe-juriidiline akadeemia|Aleksandri-nimelise sõjaväelis-juriidilise akadeemia]] ja määrati abiprokuröriks Kroonlinna sõjamerelaevastiku kohtusse.[[1872]] läks ta sõjamerelaevastikust erru ja asus justiitsministeeriumi teenistusse.
 
Ta määrati abiprokuröriks Vladimiri ringkonnakohtusse, [[1873]] analoogilisse ametisse Moskvas, augustist [[1875]] määrati ta prokuröriks Rõbinski ringkonnakohtusse, novembrist [[1875]] Vladimiri ringkonnakohtusse, juunist [[1880]] abiprokuröriks Kiievi kohtupalatisse. Oktoobris [[1881]] määrati ta siseministeeriumi riigipolitsei kohtuosakonna ülemaks, sel ametikohal oli ta [[1883|1883.]] aasta veebruarini. [[18. veebruar]]il [[1883]] määrati ta politseidepartemangu asedirektoriks.[[1884]] komandeeriti ta välismaale, tutvumaks politsei tööga Pariisis, Berliinis ja Viinis. Ta tutvus seal riigivastaste elementide jälgimisega ja uuris võimalusi kasutada neid jälgimismeetodeid Venemaal. [[23. august]]il [[1884]] määrati ta politseidepartemangu direktoriks, kellena töötas aastani [[1893]]. [[3. veebruar|3. veebruarist]] [[1893]] kuni aastani [[1900]] oli ta senaator. [[1900]]–[[1905]] oli ta siseministri abi ([[Dmitri Sipjagin]]i, [[Vjatšeslav von Plehwe]], [[Pjotr Svjatopolk-Mirski]] ja [[Aleksandr Bulõgin (siseminister)|Aleksandr Bulõgin]]i abi).
 
[[18. veebruar]]il [[1883]] määrati ta [[Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemang]]u asedirektoriks.[[1884]] komandeeriti ta välismaale, tutvumaks politsei tööga Pariisis, Berliinis ja Viinis. Ta tutvus seal riigivastaste elementide jälgimisega ja uuris võimalusi kasutada neid [[Jälitustegevus|jälgimismeetodeid]] Venemaal. [[23. august]]il [[1884]] määrati ta [[Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemang|politseidepartemangu]] direktoriks, kellena töötas aastani [[1893]]. [[3. veebruar|3. veebruarist]] [[1893]] kuni aastani [[1900]] oli ta [[Senaator|senaator]]. [[1900]]–[[1905]] oli ta siseministri abi ([[Dmitri Sipjagin]]i, [[Vjatšeslav von Plehwe]], [[Pjotr Svjatopolk-Mirski]] ja [[Aleksandr Bulõgin (siseminister)|Aleksandr Bulõgin]]i abi).
Pärast Aleksandr Bulõgini erruminekut ([[17. november|17. novembril]] [[1905]]) sai Durnovo ministrite nõukogu esimehe [[Sergei Witte]] soovitusel siseministriks. [[30. november|30. novembril]] [[1905]] kasutas Durnovo võitluses [[1905. aasta revolutsioon|revolutsiooni]] vastu väga jõulisi meetodeid ja toetas ka [[Mustsada|mustasajaliste]] organisatsioonide tegevust. Aastal [[1906]] otsustasid [[esseerid]] ta tappa. See neil siiski ei õnnestunud, kuid õnnetuseks sai esseer Leontjeva käe läbi surma üks vanaldane prantsuse kaupmees, kelle ainus süü oli see, et ta oli Durnovoga ühte nägu. Pikaajalises konfliktis Durnovo ja Witte vahel, kus Durnovo süüdistas Wittet revolutsioonilisele tegevusele läbi sõrmede vaatamises, oli tulemuseks [[Sergei Witte|Witte]] ja kogu tema kabineti tagasiastumine, Durnovo järeltulijaks siseministri toolil sai [[Pjotr Stolõpin]].
 
Pärast Aleksandr Bulõgini erruminekut ([[17. november|17. novembril]] [[1905]]) sai Pjotr Durnovo, ministrite nõukogu esimehe [[Sergei Witte]] soovitusel [[Venemaa Keisririigi siseministrite loend|siseministriks]]. [[30. november|30. novembril]] [[1905]] kasutas Durnovo võitluses [[1905. aasta revolutsioon|revolutsiooni]] vastu väga jõulisi meetodeid ja toetas ka [[Mustsada|mustasajaliste]] organisatsioonide tegevust. Aastal [[1906]] otsustasid [[esseerid]] ta tappa. See neil siiski ei õnnestunud, kuid õnnetuseks sai esseer Leontjeva käe läbi surma üks vanaldane prantsuse kaupmees, kelle ainus süü oli see, et ta oli Durnovoga ühte nägu. Pikaajalises konfliktis Durnovo ja Witte vahel, kus Durnovo süüdistas Wittet revolutsioonilisele tegevusele läbi sõrmede vaatamises, oli tulemuseks [[Sergei Witte|Witte]] ja kogu tema kabinetivalitsuskabineti tagasiastumine, Durnovo järeltulijaks siseministri[[Venemaa toolilKeisririigi siseministrite loend|siseministri]]na sai [[Pjotr Stolõpin]].
 
Aastatel [[1906]]–[[1915]] oli Durnovo [[Riiginõukogu (Venemaa Keisririik)|Riiginõukogu]] liige. Ta suri aastal [[1915]] [[Petrograd]]is. Ta põrm puhkab Treskinos Serdobski maakonnas [[Saraatovi kubermang]]us (praeguse haldusjaotuse järgi [[Kolõšlei rajoon]]is [[Penza oblast]]is).
16. rida ⟶ 18. rida:
 
{{JÄRJESTA:Durnovo, Pjotr}}
[[Kategooria:Venemaa keisririigi riigiametnikud‎]]
[[Kategooria:Venemaa keisririigi poliitikud]]
[[Kategooria:Venemaa keisririigi ministrid‎]]