'''Michał Vituška''' ([[valgevene keel|valgevene]]es ''Міхал Вітушка''; [[5. november]] [[1907]] [[Niaśviž]] – 7. jaanuar 1945 Rudnitski mets Valgevenes, teistel andmetel [[27. aprill]] [[2006]] [[München]]) oli [[valgevene]] [[poliitik]] ja [[sõjaväelane]] ([[kindral]]), Teise maailmasõja järel nõukogudevastase vastuspanuliikumise juht Valgevenes.
== Elukäik ja tegevus ==
Lõpetas valgevene gümnaasiumi Vilniuses. Õppis seejärel [[Praha Karli ÜlikoolisÜlikool]]is ja [[Varssavi TehnikaülikoolisTehnikaülikool]]is, kus astusühines valgevene rahvuslikkkurahvusliku liikumisseliikumisega. Juhtis aastatel 1932-391939 Valgevene üliõpilasorganisatsioonide liitu. Pärast Teise maailmasõja algust septembris 1939 läks Varssavist tagasi oma kodukanti Niasviži, (nüüdmis kuulus nüüd [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidule)]], kus töötas algul miilitsas[[miilits]]as, seejärel tee-ehitusel. Talvel 1940 vahistati Nõukogude julgeoleku poolt koos nõbu Dmitri Kasmovitšiga sidemetesüüdistatuna eestsidemetes Valgevene natsionalistlike organisatsioonidega välismaal. Nad vabastati tänu sugulase, Nõukogude salateenistuste veterani professor A. Prokoptšuki eestkoostele. Pärast [[Kolmas riik|Saksamaa]] rünnakutkallaletungi NNõukogude Liidule juunis 1941 organiseeris omakaitse loomist Polesjes[[Polesje]]s. Seejärel oli ta sügiseni 1941 [[Minsk|Minski]]i valgevene [[politsei]] ülema asetäitja. Aastatel [[1942]]–[[1943]] osales ta [[partisan]]ide<nowiki/>vastastes operatsioonides [[Brjanski oblast|Brjanski-]] ja [[Smolenski oblast|Smolenskimaal]] ninmgning [[Mahiloŭ oblast|Mahiloŭ]] ümbruses.
Kuulus 1942. a.aasta augustis loodud illegaalse [[Valgevene Sõltumatuse Partei]] (''Беларуская Незалежніцкая Партыя)'' ja [[Valgevene Rahva Omaabi]] juhtide hulka. Juunis [[1944]] võttis ta osa [[Teine Valgevene Kongress|Teise Valgevene Kongressi]] tööst, oli osaline sakslastevastase ülestõusu kavandamises eesmärgiga taasluua [[Valgevene Rahvavabariik]].
1944. a.aastal treeniti Ida-Preisimaal Dallwitzis[[Dallwitz]]is valgevene rahvusest parašütiste-diversante, tegutsemaks rinde tagalas, ja Vituškast sai Saksa armee major. Üksust nimetati "Mustaks kassiks" ("''"Чорны кот"''"). 17./18. novembri öösel 1944 visati 27-meheline üksus, mida juhtis Vituška langevarjudega Vilniuse lähedal alla. Nõukogude Liidu versiooni kohaselt tapeti ta Nõukogude julgeoleku poolt 7. jaanuaril 1945 Rudnitski metsas.<ref>https://beldumka.belta.by/isfiles/000167_910754.pdf</ref> <ref>https://bydc.info/news/530-zhiv-ili-mjortv-mikhail-vitushko-dokumenty</ref>
Teise, valgevene pagulaste versiooni kohaselt juhtis ta [[1944]]. aastast [[Nõukogude Liit|Nõukogude]]-vastast [[sissisõda]] nn [[Valgevene Vabastusarmee|Valgevene Vabastusrinde]] eesotsas peamiselt Valgevene kesk- ja lääneosas, kuid ka mujal. Pärast aktiivse vastupanu lõppemist [[1956]]. aastal lahkus osa sissidest Läände või legaliseerus Valgevenes. Ka Vituška lahkus Nõukogude Liidust 1950. aastal, põgenedes üle Poola Lääne-Saksamaale. Tal õnnestus ennast Lääne-Euroopas varjata Nõukogude luure eest ja ta elas kõrge vanuseni Saksamaal, kus tema poja teatel suri Alpides asuvas sanatooriumis 27. aprillil 2006.<ref>http://www.nashaniva.by/index.php?c=ar&i=2534</ref> Selle versiooni kohta mingeid vettpidavaid tõendeid pole. Tänapäevases Valgevenes esindab seda valgevene ajaloolane [[Sergei Jorš]] (''Сяргей Іванавіч Ёрш'') (s. 1972), tema väiteid on kahtluse alla seatud ka Lukašenka diktatuuri oponeerivates väljaannetes.<ref>https://budzma.by/news/yak-dva-chalavyeki-prydumali-mif-pra-mikhala-vitushku.html</ref>
