Redaktsioon: 15. september 2020, kell 16:31 (redigeeri) Elmar värs (arutelu \| kaastöö) P Märgis: Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 15. september 2020, kell 16:56 (redigeeri) (eemalda) Elmar värs (arutelu \| kaastöö) P Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
Pärast sõda õppis ajalugu Pariisi Sorbonne'i ja Leuveni ülikoolides, vaimustus valgevene rahvusluse ideedest. Lõi aktiivselt kaasa pagulusvalgevene elus asutades 1949.a. märtsis Valgevene Sõltumatu Noorteorganisatsiooni (liikmeid umbes 300) ja asutas ladina tähestikul baseeruva valgevenekeelse ajalehe "Moladz" ("Noored"). Pariisis kontakteerus Valgevene Rahvavabariigi Nõukogu presidendi Mikoła Abramčykiga, kellelt sai märtsist 1951 ülesande minna langevarjurina Valgevenesse, et luua kontakt kohaliku vastupanuliikumisega. Ta astus ka antud nõukogu liikmeks. Peale kolmekuulist väljaõpet USA luurekoolis Müncheni lähedal visati ta 249. septembril 1951 langevarjuga oma Valgevene kodukandi kohal alla. 1952. aasta aprillis õnnestus tal luua kontakt 6-liikmelise endise politseiniku S. Mikulitši rühmaga, mis oli alates 1949. aastast viibinud Vileika rajooni metsades. Filistovitš võttis rühma juhtimise alla ja üritas muuta seda sõjalis-poliitiliseks organisatsiooniks. Ta tutvustas distsipliini, viis läbi ideoloogilisi ja põrandaaluseid koolitusi ning keelas rüüstamise ja rünnakud kohalike aktivistide vastu. Ta nimetas rühmituse "Valgevene Riiklikeks Vabastamise Relvajõududeks" ja alustas ettevalmistusi poliitiliseks propagandaks. 5. septembril 1952 ründas Nõukogude julgeolekuvägede operatiivgrupp salka, kuid Filistovitšil õnnestus põgeneda, kuid 9. septembril 1952 vahistati [[Molodetšno oblast\|Maładziečna oblast]]is Jarmolitši külas.<ref>https://www.sb.by/articles/kontr-razvedchik.html</ref><ref>http://inbelhist.org/belaruskie-lesnye-bratya/</ref> Kohtuprotsess algas 17. oktoobril 1952 Minskis. 9. septembril 1953 mõistis Valgevene sõjaväeringkonna sõjatribunal ta surma. 21. novembril 1953 keeldus Valgevene NSV Ülemkohus tema armuandmispalvet rahuldamast. Tõenäoliselt ta hukati järgmisel päeval (s.o. 22. novembril 1953) Minski keskvanglas (Pišalovski kindlus ehk eeluurimisisolaator nr. 1). Peale N Liidu lagunemist üritati teda rehabiliteerida, millest Valgevene ametivõimud keeldusid.<ref>https://survincity.com/2014/10/young-belarusians-in-new-york-skydive-in-honor-of/</ref> == Mälestuse jäädvustamine == Juba 1958. aastal ilmus nõukogude valgevene kirjaniku Makar Posledovitši jutustus "Hundi radadel", kus tollases nõukogulikus võtmes kirjeldatakse tšekistide tegevust Filistovitši salga tabamisel. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ilmus 1997. aastal Minskis raadiojaama "Vabadus" valgevene toimetuse juhataja Aleksandr ~~Lukašuka~~Lukašuki ~~raamat~~uurimus "Filistovitš. Rahvuslase tagasitulek", kus Filistovitšit kujutatakse positiivselt Valgevene vabadusvõitlejana.<ref>https://docs.rferl.org/be-BY/2016/01/13/56ab6628-d0de-44c6-bb0c-38bb8f1e7a80.pdf</ref> Veebruaris 2010 näitas Valgevene 2. riiklik telekanal Ludmila Klintsova dokfilmi "Vileika spioon", mis rääkis Filistovitši elust, toon oli neutraalne. Septembris 2010 korraldasid valgevene aktivistid Varssavi lähedal Poolas airsoft mängu "Janka Filistovitš. Rahvuslase tagasitulek", mis oli pühendatud tema langevarjuga Valgevenesse naasmise 59. aastapäevale.<ref>https://euroradio.fm/en/airsoft-game-dedicated-janka-filistovich-takes-place-poland</ref> == Teosed == ''Лукашук, Аляксандр.'' "Філістовіч. Вяртаньне нацыяналіста" (Минск : Наша Ніва, 1997). == Viited == {{JÄRJESTA:Filistovitš, Ivan}} [[Kategooria:Sündinud 1914]]

Erinevus lehekülje "Ivan Filistovitš" redaktsioonide vahel

Ivan Filistovitš (muuda)

Redaktsioon: 15. september 2020, kell 16:56