Erinevus lehekülje "Radasłaŭ Astroŭski" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P (parandasin skripti abil kriipsud)
P
Võitles Denikini armees Punaarmee vastu. Osales Slutski ülestõusus novembris-detsembris 1920, kui valgevene omakaitsejõud üritasid takistada Punaarmeed Slutskisse sisenemast, mis oli Poola-Nõukogude Venemaa vaherahulepinguga antud Nõukogude Venemaale.
 
1921. a. asus elama Vilniusse, 1924–1938 Vilniuse Valgevene Gümnaasiumi direktor. 1920ndatel muutis ta korduvalt poliitilisi vaateid. 1926. a. astus Lääne-Valgevene Kommunistliku Partei liikmeks (1940–41 loeti tema NLKPsse astumise aastaks 1926), kureeris oma kooli põrandaalust kommunistlikku noorsooühingut (komsomoli). Jaanuaris14. jaanuari 1927 ta arreteeriti koos 3000 valgevene aktivistiga.<ref>https://web.archive.org/web/20091025235435/http://geocities.com/dudar2000/Bcc.htm</ref> Poola politsei poolt, kohtus tunnistati ta siiski süütuks. 1928. a. muutis ta jällegi suunda ja kutsus valgevenelasi koostöötama Poola riigiga, mis leidis Lääne-Valgevene rahvusluse juhtide poolt hukkamõistmist, kes 1934–35 korraldasid tema suhtes ühiskondliku hukkamõistva kohtuprotsessi. 1934. a. valiti Poola Seimi liikmeks. 1936. a. oli sunnitud kolima Vilniusest Lodzi, kus töötas matemaatikaõpetajana.
 
Sõja1940.a. algusestkevadel peale tegi taalustas aktiivset koostööd Saksa okupatsioonivõimudega, kui Einsatzgruppe B eelkommando ülem dr. Franz Six määras ta tulevaseks Minski piirkonna valgevene haldusjuhiks. 1941. aasta sügisel tuli ta Minskisse, töötaskus tsiviilhaldusesformeeris sakslastele kuuleka linnavalituse; hiljem oli ta Smolenski, Brjanski, Mogilevi linnapea. Alates 1943. aasta detsembrist oli piiratud volitustega Valgevene marionettvalitsuse Valgevene Keskraada (''Беларуская Цэнтральная Рада'') president, mille loomise lubasid sakslased, kes hakkasid idarindel kaotusi kandma ja lootsid võita valgevenelaste poolehoidu, et nad seejärel Punaarmee vastu mobiliseerida.
 
Suuresti tema initsiatiivil korraldati Minski linnateatris 27. juunil 1944 2. Ülevalgevene kongress (1. oli toimunud 1917.a. detsembris). Kongressil oli 1039 delegaati kõigist sakslaste poolt okupeeritud Valgevene aladelt. Minski linnateater oli kaunistatud valgevene valge-puna-valgete lippudega ja seal olid valvel Valgevene Kodukaitse (BKA, Беларуская краёвая абарона) liikmed. Kongressile saabusid osalema ka Nõukogude vägede poolt juba vabastatud Mogilevi, Gomeli, Vitebski, aga ka Smolenski ja Brjanski esindajad; delegaadid Vilniusest, Riiast, Königsbergist, Varssavist ja Berliinist. Kõnega astus üles Astroŭski, kes lõpetuseks teatas oma tagasiastumisest Valgevene Keskraada presidendi kohalt. Kohalolnud delegaadid aga olid selle vastu ja hääletasid ta ametisse tagasi. Kohtumise lõpus võtsid delegaadid ühehäälselt vastu II Ülevalgevene Kongressi resolutsiooni, mis kinnitas Valgevene Rahvavabariigi iseseisvuse, mis kuulutati välja 25. märtsil 1918 ja kuulutas Valgevene Keskraada selle õigusjärglaseks.
489

muudatust