Niki Lauda: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
[[Pilt:Lauda, Niki 1973-07-06.jpg|thumb|Niki Lauda [[1973]]. aastal]]
'''Andreas Nikolaus Lauda''' ([[22. veebruar]] [[1949]] [[Viin]] – [[20. mai]] [[2019]]) oli [[Austria]] vormelisõitja ja ettevõtja, kolmekordne [[Vormel 1]] maailmameister.
== Elulugu ==
Lauda sündis Viinis rikkas paberitootjate peres. Tema isapoolne vanaisa Hans Lauda (1896-1974) oli Austria Tööstusühingu (''Industriellenvereinigung'') asutaja ja esimene president aastatel 1946-1960 ning aastatel 1956-1974 Austria Punase Risti president.
Isa ja vanaisa ei soosinud tema autospordi-ambitsioone, vanaisa oli öelnud, et Lauda nimi kuulub ajalehe majandus-, mitte spordirubriiki. Oma võidusõidudebüüdi tegi Lauda 15. aprillil 1968 Bad Mühllackenis toimunud mäkketõusuvõistlusel, kui ta Mini Cooper S 1300ga sõites tuli oma klassis teiseks. 1969. aastal alustas ta Vormel V-klassis, 1970. aastal sõitis ta ka Vormel 3-klassis, 1971 läks üle Vormel 2 sarja. Et saada Marchi tiimi, võttis ta välja 2.5 miljoni šillingise pangalaenu.
==Vormel 1 karjäär==
Vormel 1 sarjas võistles ta aastatel [[1971]]–[[1979]] ja [[1982]]–[[1985]]. Ta sõitis [[March]]i (1971–[[1972]]), [[BRM]]-i ([[1973]]), [[Scuderia Ferrari|Ferrari]] ([[1974]]–[[1977]]), [[Brabham]]i ([[1978]]–1979) ja [[McLaren]]i (1982–1985) meeskonnas.
Esimest korda osales Lauda Vormel 1 sarjas 1971. aasta Austria Grand Prix'l, kus ta alustas eelviimaselt kohalt ja katkestas peale 20. ringi. 1972. aasta oli Marchile katastroofiline, Lauda parim tulemus oli 7. koht Lõuna-Aafrika GP'l. Ta võttis välja uue pangalaenu, et 1973. aastal liituda BRM-iga. Sealgi ei saavutanud ta veel edu, kuna BRM-i auto oli ebatöökindel ja napi võimsusega. Lauda teenis hooaja jooksul ainult kaks punkti, kui tuli Belgia GP-l viiendaks. Järgmisel hooajal läks Lauda tiimikaaslane Clay Regazzoni üle Ferrarisse, tema soovil võeti tiimi ka Lauda. Ferraril tuli Lauda kohe avaetapil Argentinas teiseks, ja Hispaania GP-l saavutas oma esimese etapivõidu. Kuigi ta võitis veel ka Hollandi GP ja saavutas veel kolm teist kohta, oli auto vägagi ebatöökindel ning Lauda lõpetas hooaja neljandana. Ta pühendus auto parandamisele ja täiustamisele, ning 1975. aastal, uue Ferrari 312T autoga, tuli ta esimest korda maailmameistriks.
1976. aasta MM-võistluse põhiteema oli suur rivaalitsemine Ferraril sõitva Lauda ja McLareni sõitja James Hunti vahel. Minnes saatuslikule Saksamaa GP-le oli Lauda 58 punktiga liidrikohal, talle järgnes James Hunt 35 punktiga. Peale taastumist oli Itaalia Grand Prix-l Lauda tagasi rajal. Vahepeal oli ka Hunt neli etappi, ja vahetult enne viimast etappi Jaapanis juhtis Lauda kolme punktiga, tal oli veel võimalus võita MM-tiitel. Rada oli aga väga märg, ka ilm oli udune ja sajune. Kui juba teisel ringil John Watson libises, sõitis Lauda boksi ja katkestas, öeldes, et "mu elu on rohkem väärt kui tiitel". Nüüd oli Huntil võimalus võita, kui ta tuleb vähemalt neljandaks. Hunt tuligi kolmandaks ja võitis maailmameistritiitli ühe punktiga Lauda ees.
See otsus aga halvendas Lauda suhet Ferrari tiimiga. Lisaks sai järgmisel hooajal tema uueks tiimikaaslaseks Carlos Reutemann, kellega tal läbisaamine oli halb. Lauda otsustas peale hooaja lõppu Ferrari tiimist lahkuda ja minna üle Brabhamisse. Peale USA GP'd, kus ta tuli neljandaks, kindlustades endale 72 punktiga teise meistritiitli, lahkus Lauda tiimist varakult, mitte osaledes kahel viimasel võistlusel Kanadas ja Jaapanis, vastuseks tiimi otsusele panna Kanada GP-l kolmandasse autosse tundmatu Gilles Villeneuve.
Brabhamis Laudal edu ei olnud. 1978. aastal katkestas ta 9 etappi 16-st, kuigi saavutas poodiumikohad teistel etappidel ja lõpetas hooaja neljandana. 1979. aastal aga oli ta sunnitud katkestama 11 etapil, ning saavutas ainult kaks punktikohta - kuuenda koha Lõuna-Aafrikas ja neljanda koha Itaalias. Eelviimasel, Kanada GP-l, katkestas ta juba treeningetapil ning lahkus Vormel 1-st, otsustades selle asemel tegeleda oma vastasutatud lennufirmaga.
Kokku osales Niki Lauda 171 GP-l ning teenis 420,5 punkti. Ta tuli maailmameistriks aastatel [[1975]], [[1977]] ja [[1984]].
| |||