Frontoon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
15. rida:
Vana-Kreeka arhitektuurist kandus frontoon edasi [[Vana-Rooma]] arhitektuuri, kus see edasi kujunes. Roomlased käsitlesid frontooni puht-kaunistusliku elemendina, millega kaunistati [[Uks|uste]], [[aken]]de ja eriti [[nišš]]ide ülaservi. Sellised Rooma frontoonid esinesid arhitektuuris sageli ridadena, kus näiteks vaheldusid kolmnurk- ja segmentfrontoonid. Hilisrooma arhitektuuris ilmuvad murdfontoonid, mille puhul katkestatakse karniis enne kolmnurga tipuni jõudmist.
Frontooni kasutamise taaselustasid antiigi eeskujul [[renessanss]]arhitektid. Rooma arhitektuurist võeti segmendikujuliste ja kolmnurksete aknafrontoonide vaheldumine hoonete esikülje ehismotiivina, üks ilus näide on [[Antonio da Sangallo noorem]]a ehitatud [[Palazzo Farnese]] teise korruse aknafrontoonid Roomas (1517)<ref>[https://www.britannica.com/technology/pediment-architecture Pediment. – britannica.com]</ref>. Barokkarhitektuuris tõusid arhitektide huvi keskmesse hilisroomapärased murdfrontoonid, millest barokkarhitektid arendasid palju fantastilisi vorme, küll kolmnurkse, küll segmendi kujuga mitmeastmelisi, kumeraid või nõgusaid, vastandkurvilisi ja voluutidega frontoonivariante, nagu neid võib näiteks näha [[Gian Lorenzo Bernini]] ehitatud [[Sant'Andrea al Quirinale kirik]]us Roomas (1658–1670).<ref>[https://www.britannica.com/technology/pediment-architecture Pediment. – britannica.com]</ref> Väga fantaasiarikkalt arendas frontooni motiivi edasi ka [[Hispaania]] barokkarhitektuur.
Frontooni motiivi kasutatakse ka kaasaegses arhitektuuris.
| |||