Huntämbliklased: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
15. rida:
}}
'''Huntämbliklased''' (''Lycosidae'') on [[Ämblikulised|ämblikuliste]] seltsi kuuluv sugukond.
Siia kuulub 124 perekonda kokku 2450 liigiga.
==Kirjeldus==▼
Oma nimetuse on nad saanud tänu sellele, et ajavad pidevalt saaki taga ja ei püüa saaki võrgu abil. Toituvad peamiselt putukatest ja teistest ämblikest. Ämblik valvab saaki liikumatult, sobival momendil ründab kiiresti ja haarab sellest tugevate esijalgadega kinni. Lõugtundlate abil hammustab ta saagi [[kitiinkest]]a katki ning nõrutab ohvri kehasse [[ämblikumürk|mürki]], mis tapab saagi ning muudab selle ämbliku jaoks vastuvõetavaks. ▼
Suurimate liikide pikkus võib olla üks kuni kaheksa sentimeetrit. Huntämblikel on kokku neli paari silmi: paar väikseid silmi, mis vaatavad üles, kaks suurt on suunatud ettepoole, ülejäänud neli silma vaatavad ette ja külgedele. Neil on [[lõugtundlad]], mida nad kasutavad saagi surmamiseks. Peapiirkonnas asetsevad [[lõugkobijad]], mis täidavad kompimiselundite aset ning testivad lõhnu ja maitseid. Isastel on lõpulülid muutunud paaritumiselundeiks, millega [[sperma]] kantakse emase suguavasse. Esijalad: Mõeldud saagi haaramiseks.▼
Nende värvus ei ole silmapaistev ja neid esineb kogu maailmas: [[kõrb]]etes, parasvöötmes, [[tundra]]s, troopilistes [[vihmamets]]ades, [[märgala]]del ja mägedes kuni taimkatte ülapiirini. Harilikult esineb neid kuivades ja hõredavõitu paikades. Mitmed arvukaimad liigid on suutelised elama peaaegu igal pool, teistel on erikohastumused ning nad asustavad mäetippe, jõekaldaid, [[järv]]i või [[märgala]]sid. Osa tillukeste huntämbliklaste liike varjab end taimestikus, kaljupragudes või kivide all. Suured huntämbliklased vajavad suuremaid varjupaiku ning ehitavad tavaliselt sügavaid urge, kus nad püsivalt elavad. Osa huntämbliklastest armastab soojust ja on aktiivne päeval teised liigid harrastavad aga öist eluviisi. Mõned liigid armastavad päikesepaistel peesitada ja neid võib näha kuumenenud [[kivi]]del või puutüvedel. Eluea pikkus on enamikul väikestel liikidel aasta, suurtel liikidel kuni kolm aastat.▼
== Paljunemine ==▼
Innaaeg on parasvöötmekliimas suvel ja troopilistel liikidel aastaringselt.▼
Huntämbliklaste paaritusrituaal algab eriliste signaalidega, millega isane emast oma olemasolust teavitab. Isasloom läheneb emasele ettevaatlikult ning liigutab kergelt oma lõugkobijaid (kopulatsioonielundeid) ning esimest paari jalgu üles-alla. Kui emane on paaritumisvalmis, püsib ta liikumatult paigal, lastes väiksemal isasloomal endale selga ronida. Isane on emase seljas pea tahapoole ja veidi küljetsi, et lõugkobijate lõpus paiknevaid kopulatsioonielundeid emase tagakeha kõhupoolel asuvasse suguavasse viia. Emane ei lase end paaritumisprotsessest häirida ning võib isase toimetamise ajal ka näiteks saaki püüda.▼
Paaritumise järel otsivad nad sobiva paiga ning koovad sinna võrgust aluse, millele munevad munad ja moodustavad kõigest kookoni. Kookoni koos munadega kinnitavad nad oma tagakeha lõpul paiknevate võrgunäsade külge, kuhu see jääb 2-3 nädalaks, kuni munad arenevad. Sel ajal kaitseb emane kookonit, mis [[Eesti]]s võib olla valkjat või rohekat värvi. ▼
Kui koorumisaeg kätte jõuab, avab emane kookoni lõugtundlate abil, et pojad saaksid sealt lahkuda. Koorunud ämblikupojad ei söö esimestel elupäevadel midagi. Tillukesed ämblikud ronivad emale selga, kes neid paigast paika kannab nende esmakordse kestumiseni, misjärel pojad iseseisvuvad.▼
==Klassifikatsioon==
147. rida ⟶ 163. rida:
''The World Spider Catalog'' (versioon 18.0, 2017):
* ''†[[Dryadia]]'' <small>Zhang, Sun & Zhang, 1994</small>.
▲==Kirjeldus==
▲Oma nimetuse on nad saanud tänu sellele, et ajavad pidevalt saaki taga ja ei püüa saaki võrgu abil. Toituvad peamiselt putukatest ja teistest ämblikest. Ämblik valvab saaki liikumatult, sobival momendil ründab kiiresti ja haarab sellest tugevate esijalgadega kinni. Lõugtundlate abil hammustab ta saagi [[kitiinkest]]a katki ning nõrutab ohvri kehasse [[ämblikumürk|mürki]], mis tapab saagi ning muudab selle ämbliku jaoks vastuvõetavaks.
▲Suurimate liikide pikkus võib olla üks kuni kaheksa sentimeetrit. Huntämblikel on kokku neli paari silmi: paar väikseid silmi, mis vaatavad üles, kaks suurt on suunatud ettepoole, ülejäänud neli silma vaatavad ette ja külgedele. Neil on [[lõugtundlad]], mida nad kasutavad saagi surmamiseks. Peapiirkonnas asetsevad [[lõugkobijad]], mis täidavad kompimiselundite aset ning testivad lõhnu ja maitseid. Isastel on lõpulülid muutunud paaritumiselundeiks, millega [[sperma]] kantakse emase suguavasse. Esijalad: Mõeldud saagi haaramiseks.
▲Nende värvus ei ole silmapaistev ja neid esineb kogu maailmas: [[kõrb]]etes, parasvöötmes, [[tundra]]s, troopilistes [[vihmamets]]ades, [[märgala]]del ja mägedes kuni taimkatte ülapiirini. Harilikult esineb neid kuivades ja hõredavõitu paikades. Mitmed arvukaimad liigid on suutelised elama peaaegu igal pool, teistel on erikohastumused ning nad asustavad mäetippe, jõekaldaid, [[järv]]i või [[märgala]]sid. Osa tillukeste huntämbliklaste liike varjab end taimestikus, kaljupragudes või kivide all. Suured huntämbliklased vajavad suuremaid varjupaiku ning ehitavad tavaliselt sügavaid urge, kus nad püsivalt elavad. Osa huntämbliklastest armastab soojust ja on aktiivne päeval teised liigid harrastavad aga öist eluviisi. Mõned liigid armastavad päikesepaistel peesitada ja neid võib näha kuumenenud [[kivi]]del või puutüvedel. Eluea pikkus on enamikul väikestel liikidel aasta, suurtel liikidel kuni kolm aastat.
▲== Paljunemine ==
▲Innaaeg on parasvöötmekliimas suvel ja troopilistel liikidel aastaringselt.
▲Huntämbliklaste paaritusrituaal algab eriliste signaalidega, millega isane emast oma olemasolust teavitab. Isasloom läheneb emasele ettevaatlikult ning liigutab kergelt oma lõugkobijaid (kopulatsioonielundeid) ning esimest paari jalgu üles-alla. Kui emane on paaritumisvalmis, püsib ta liikumatult paigal, lastes väiksemal isasloomal endale selga ronida. Isane on emase seljas pea tahapoole ja veidi küljetsi, et lõugkobijate lõpus paiknevaid kopulatsioonielundeid emase tagakeha kõhupoolel asuvasse suguavasse viia. Emane ei lase end paaritumisprotsessest häirida ning võib isase toimetamise ajal ka näiteks saaki püüda.
▲Paaritumise järel otsivad nad sobiva paiga ning koovad sinna võrgust aluse, millele munevad munad ja moodustavad kõigest kookoni. Kookoni koos munadega kinnitavad nad oma tagakeha lõpul paiknevate võrgunäsade külge, kuhu see jääb 2-3 nädalaks, kuni munad arenevad. Sel ajal kaitseb emane kookonit, mis [[Eesti]]s võib olla valkjat või rohekat värvi.
▲Kui koorumisaeg kätte jõuab, avab emane kookoni lõugtundlate abil, et pojad saaksid sealt lahkuda. Koorunud ämblikupojad ei söö esimestel elupäevadel midagi. Tillukesed ämblikud ronivad emale selga, kes neid paigast paika kannab nende esmakordse kestumiseni, misjärel pojad iseseisvuvad.
==Viited==
| |||