Johannes Aavik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
34. rida:
==Looming==
Aavikule kuulub tähelepanuväärne koht eesti tänapäeva kirjakeele kujundamises. 1912. aastal algatas ta [[keeleuuendusliikumine|keeleuuendusliikumise]]; oma programmi põhiteesid esitas ta artiklis "Tuleviku Eesti-keel" ("[[Noor-Eesti]]" IV albumis). Aavik propageeris [[kirjakeel]]e forsseeritud arendamist ja keele ilu printsiipi ning sellega esindas ta [[keelekorraldus]]e radikaalsemat suunda. 1912–25 esitatud uuendusettepanekud [[sõnavara]] rikastamise, [[morfoloogia]] ([[i-mitmus]], [[i-superlatiiv]] jpm) ning [[süntaks]]i eestipärastamise kohta leidsid rohkem poolehoidu kui tema hilisemad soovitused. Aavik tõi kirjakeelde arvukalt laensõnu (eeskätt [[soome keel]]est), murdesõnu ja uudistuletisi, tema kunstlikult loodud uutest tüvisõnadest on eesti keele [[põhisõnavara]] hulka jõudnud umbes 30 (näiteks ''relv'', ''veenduma'', ''embama'', ''evima'', ''laip'', ''mõrv'', ''roim'', ''laup'', ''lünk'', ''meenutama''). Ortograafias soovitas Aavik võtta saksapärase ''ü'' asemel kasutusele soomepärane ''y''.
Aavik propageeris aktiivselt oma ettepanekuid brošüürides ja artiklites, loengute ja ettekannetega, kasutas uusi sõnu ja vorme ilukirjanduslikes tõlgetes soome, prantsuse ja inglise keelest ([[Juhani Aho]], [[Guy de Maupassant]], [[Paul Bourget]], [[Edgar Allan Poe]] jt). Ta toimetas ajakirju [[Keeleline Kuukiri]] (1914–1916) ja [[Keeleuuendus (ajakiri)|Keeleuuendus]] (1925–1926), avaldas "Uute sõnade sõnastiku" (1919), "Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku" (1921), "Keeleuuenduse äärmised võimalused" (1924), ning "Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika" (1936). Ta oli Noor-Eesti üks aktiivsemaid liikmeid, selle rühmituse albumites ilmusid tema keele- ja kirjandusartiklid, tõlked, värsikatsetused ja 1909. aastal estetistliku programmiga esseelaadne jutustus "Ruth" (varjunime all J. Randvere). Ta on avaldanud kriitilis-poleemilised tööd "Eesti luule viletsused" (1915), "Puudused uuemas eesti luules" (1922), saatesõnu tõlketeostele ja käsitlusi [[rahvaluule]]st. Välismaal tõlkis ta peamiselt soome ([[Aino Kallas]]) ja vene ([[Ivan Turgenev]]) kirjandust.
| |||