Erinevus lehekülje "Kalevipoeg" redaktsioonide vahel

Lisatud 2202 baiti ,  1 kuu eest
Täiend.
(Link)
(Täiend.)
 
==== XI lugu: Lauatoomine üle Peipsi. Mõõk varastatakse. Mõõga needmine. Väikemehe seiklus. ====
Kalevipoeg võttis hommikul [[linnupete]]t ning sammus Peipsi järve äärde. Seal otsis ta silm sobivat lotja, kuid seda leidmata pani mees hõlmad vöö vahele ja hakkas läbi lainete sammuma teise kalda poole. [[Pihkva]]s sai ta koorma laudu, mis olid kolme [[toll (pikkusühik)|tolli]] paksused, kahe [[jalg (pikkusühik)|jala]] laiused ning kümme [[süld|sülla]] pikkused. Heitnud linnaehituseks mõeldud lauakoorma turjale, asus ta tagasiteele. Peipsi ranna sorts, karvane ja rähmas pilusilmadega, märkas seda. Ta oli tükati kui tuuletark, osates mitmesuguseid salasõnu, ka valude ja haiguste vastu. Seekord otsustas ta siiski Kalevite poega kiusata, puhus tuulesõnu järve peale ja lennutas lained kõrgeks. Kalevipojale aga tegi vaid nalja, kui lainteharjad talle vastu reisi tagusid. Kaldale jõudnud ja lauakoorma turjalt heitnud, tõmbas ta mõõga vöölttupest, et kiusajale vastav palk maksta.
 
Sorts oli paksu metsa peitu jõudnud põgeneda. Kalevipoeg jättis sortsi rahule, võttis kehakinnistust ning seadis end sõmerale liivale puhkama. Ta võttis mõõga vöölt ja pani selle endast pahemale poole, et sõjariist oleks vajadusel käe ulatuses. Väsinud mehe unenorin pani nurmel maapinna põruma. Peipsi sorts kuulis seda ja tuli salamahti vaatama. Ta silmas magaja kõrval mõõka ning soovis selle vargaküüsil ära viia. Mõõk aga oli maasse kui kinni kasvanud. Sorts proovis kasutada soolapuhumist ja sala kergitamise sõnu, kuid mõõk käsku ei kuulanud. Siis võttis mehike kõik oma oskused appi: puistas mõõgale erinevaid nõiataimi, sosistas kooljakuul kokku pandud seitset salasõna, veristas oma nimeta sõrme lepituseks. Mõõk hakkaski manasõnade peale kerkima kuni jõudis sortsi kaenla alla. Raske mõõk vaevas mehikest ning ta pidi mitu korda oma teel puhkama. Kui sorts üritas [[Kääpa jõgi|Kääpa jõe]] teisele kaldale hüpata, kukkus mõõk varga kaenlast sügavale jõesängi. Uuesti proovitud manasõnad seekord ei aidanud ja mõõk põhjast ei kerkinud, sorts puges hirmuga varjupaika.
 
Ärgates Kalevite kangelane oma mõnusat seltsimeest enam murult ei leidnud. Ta sai aru, et kelmi vargatembu on sorts teinud, aga kindlasti kaugele ei olnud väetil vennikesel võimu rauda kanda. Ta hüüdis mõõka, kuid ümberringi varjas maad vaikus. Vägimees kõndis kaua ümberkaudu ja kaugemalt metsades-soodes, kuid mõõk märku ei andnud. Lõpuks leidis ta mõõga Kääpa jõe põhjas hiilgamas. Küsimusele, kes ta siia kandis, vastas mõõk, et sorts on seda võluväega teinud. Kuid jõge ületades meelitas teda jõepõhjast näkineitsi ning mõõk kargas seepärast laintesse. Kalevipoeg arvas, et mõõga õige paik on olla vahva mehe käes ja vaenlasi vemmeldada. Mõõk vastas seepeale, et mehe viha on liig kerge süttima, misläbi on süütut verd valatud, nagu soome sepa juures ning see on teda kurvastanud. Kalevipoeg mõistis mõõga soovi, kuid arvas, et parematel päevadel võiks väärilise mehe saabudes mõõk ikkagi laintest tõusta. Kuid kui juhtub laintes kõndima too, kes mõõka enne ise kandnud, siis murdku mõõk tal jalad mõlemad.
 
{{pooleli}}
 
2630

muudatust