Kalevipoeg: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Täiend. |
Täiendatud |
||
132. rida:
Alevipoeg võttis sõbra appi ning nad hakkasid jõekaldal piirivaiasid kaldasse lööma. Vana kiusakas [[vetevaim]] pistis pea veest välja ja uuris, mis tööd tehakse. Alevipoeg vastas, et kavatsus on jõevool seisma panna. Kuna vetevaimu talu oli samas vee all, palus ta mehi, et need jätaks jõe paelumata ning selle eest tahab ta meestele suure palga maksta. Seepeale teatati talle, et jõgi jääb kütkemata, kui tasuks on kaabutäis taalreid. Vetevaim lubas hommikul rahaga kohal olla. Öösel kaevas Alevipoeg muru alla süllasügavuse augu, pealt kitsa ja alt laia ning kattis selle põhjata kaabuga. Järgmisel päeval asus vetevaim kaabut täitma, käis kuus korda kulla järel, kuid kaabu põhja katta ei suutnud. Nüüd palus ta ajapikendust sügiseni, sest raha oli otsas. Alevipoeg jäi endale kindlaks ja lubas kõik vetekäigud kinni köita, kui tasu ei tule. Nüüd kutsus vetevaim Alevite poega endaga kaasa raha tooma, kuid too saatis kaasa oma sõbra, Kalevite kannupoisi.
Kannupoiss jõudis vetevaimu kannul piki salaradu varjuriigi vainule, kus ei olnud taevavalgust. Kui mees oli jõudnud üle talu läve, panid vetevaimu vennad võõra söögilaua taha istuma. Kannupoiss ei julgendu rooga puutuda, sest sellest välkus tulesädemeid. Seejärel alustasid põrgulised kannupoisi kui takukoonlaga mängimist. Too lubas pääsemiseks vetevaimu toad üle mõõta, et sellest pärast teistelegi kuulutada. Oma tegevuse käigus pääses mees aga putku jooksma ning enne tagasi ei vaadanud, kui pääses päeva paistele. Vetevaim kihutas talle järele ning pakkus
Alevipoeg pajatas, kuidas ta oli vetevaimu rahaga tüssanud ja see tuletas Kalevipojale meelde, et tal on mõõgavõlg Soome sepale maksmata. Ta saatis Alevipoja sobivaid laevu otsima, mis killakoorma Soome randa veaksid ning jäi ise aru pidama Virust saabunud sõjasõnumite üle. Vägimees otsustas rajada rahva kaitseks kindlad linnad. Esimene tuli rajada eide iluks ja taadi kalmu kaunistuseks [[Toompea]] kaljule, teine [[Emajõgi|Emajõe]] äärde [[Taara]]<nowiki/>mäele, kolmas [[Alutaguse kihelkond|Alutaha]] Jaani kolka soosse. Tõstnud taskust kannupoisi välja, käskis ta tollel jääda kohapealseks sõnumitoojaks, seni kuni ta Peipsi järve piiridel toimetab.
Öösel sammus [[Kõu|Kõue]] tütar, käharpäine [[Ilmaneitsi]], laias laanes lustiteedel ja jõudis sügava kaevu äärde, millest soovis keelekastet võtta. Kuid kaevust vett vinnates ta ehmatas ning sõrmus kukkus sõrmest. Kalevite kallis poeg kuulis neitsi kurvastust ning tõttas appi, karates kaevu põhja. [[Sorts]]id nägid seda ning rõõmustasid, et hiir ise lõksu läks. Nad kukutasid veskikivi raketelt kaevu, et see vägimehe murraks. Kalevipoeg tuli kaevust välja, keerutas sõrme otsas veskikivi ja küsis Ilmaneitsilt, kas see mitte tema sõrmus ei ole, sest midagi muud suuremat ta kaevust ei leidnud.
==== XI lugu: Lauatoomine üle Peipsi. Mõõk varastatakse. Mõõga needmine. Väikemehe seiklus. ====
Kalevipoeg võttis hommikul [[linnupete]]t ning sammus Peipsi järve äärde. Seal otsis ta silm sobivat lotja, kuid seda leidmata pani mees hõlmad vöö vahele ja hakkas läbi lainete sammuma teise kalda poole. [[Pihkva]]s sai ta koorma laudu, mis olid kolme [[toll (pikkusühik)|tolli]] paksused, kahe [[jalg (pikkusühik)|jala]] laiused ning kümme [[süld|sülla]] pikkused. Heitnud linnaehituseks mõeldud lauakoorma turjale, asus ta tagasiteele. Peipsi ranna sorts, karvane ja rähmas pilusilmadega, märkas seda. Ta oli tükati kui tuuletark, osates mitmesuguseid salasõnu, ka valude ja haiguste vastu. Seekord otsustas ta siiski Kalevite poega kiusata, puhus tuulesõnu järve peale ja lennutas lained kõrgeks. Kalevipojale aga tegi vaid nalja, kui lainteharjad talle vastu reisi tagusid. Kaldale jõudnud ja lauakoorma turjalt heitnud, tõmbas ta mõõga vöölt, et kiusajale vastav palk maksta.
{{pooleli}}
| |||