Vaherahu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
PResümee puudub
 
1. rida:
{{See artikkel| on üldmõistest; teiste tähenduste kohta vaata [[Vaherahu (täpsustus)]]}}
 
'''Vaherahu''' (inglise keeles ''armistice'', mis on tuletatud [[ladina keel|ladinakeelsest]] sõnast ''arma'' „relvad”'relvad' ja -''stitium'' „peatus"'peatus') on sõdivate poolte formaalne juriidiline kokkulepe, mille kohaselt [[sõjategevus]] lõpetatakse teatud tähtajaks või tähtajatult kas kogu [[rinne|rindel]] (üldine) või mingis rindelõigus (osaline). Kui on sõlmitud tähtajatu vaherahu, siis on sõdivatel pooltel õigus alustada uuesti sõjategevust mis tahes hetkelajal, kuid tingimusel, et sellest hoiatatakse vastaspoolt ette. Igasugune ühe poole vaherahu tingimuste rikkumine annab teisele poolele õiguse loobuda vaherahulepingust ja alustada omapoolseid vastuaktsioone.
 
Vaherahu võib eelneda ka sõjas ülekaalu saavutanud poole diktaadist lähtuvalt enne [[rahuleping]]u või kapitulatsiooniaktile allakirjutamist. Vaherahu võidakse välja kuulutada [[lahingutegevuses haavatu|haavatute]] lahinguväljalt äratoomiseks, langenute matmiseks, sõjavangide vahetamiseks, lahingutsooni jäänud tsiviilelanike evakueerimiseks jne. Vaherahulipp on tavaliselt [[valge lipp|valge]], mis pannakse välja läbirääkimiste korraldamise ajal või alistumise märgiks.
 
Vaherahu on ''modus vivendi'' („eluviis”'eluviis') ega ole võrdsustatav rahulepinguga, mille kokkuleppimiseks võib kuluda kuid või isegi aastaid. Selle sõlmimise rahvusvahelised õiguslikud normid on määratud kahel [[Haagi konventsioon|Haagi konverentsil]] vastu võetud konventsioonidega. Esimesel konverentsil 18. maist kuni 29. juulini 1899, millel osales 26 riiki, võeti vastu kolm konventsiooni (sõjaväe ja relvastuse koguste piiramine, meresõja pidamise põhimõtted ning maasõja seaduste ja tavade deklaratsioon, mis ei jõustunud). Sellel Haagi konverentsil deklareeritigi, et kui vaherahu kestust ei määrata, võivad pooled sõdimist jätkata (Artikkel 36), nii nagu nad ise seda heaks arvavad, kuid peavad sellest vastasele ette teatama.
 
Teine konverents toimus 15. juunist kuni 18. oktoobrini 1907 ja seal osales 44 riiki. Relvastust küll piirata ei õnnestunud, kuid võeti vastu rida vaherahu sõlmimiseks vajalikud konventsioonid nagu võlgade väljanõudmise ja sõjalise jõu kasutamise kohta, neutraalsete riikide ja isikute õiguste ning kohustuste kohta maa- ja meresõjas, veealuste kontaktmiinide paigaldamise kohta, vaenlase kaubalaevade staatuse kohta, merevägede poolt pommitamise kohta, rahvusvahelise priisikohtu rajamise kohta, mis ei jõustunud jt. Sellel konverentsil oli pärast [[esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] lõppemist otsene mõju [[Rahvasteliit|Rahvasteliidu]] loomisele.