Ristisõjad: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
7. rida:
|pildisuurus=250px
| pildiallkiri = Lähis-Ida aastal 1135, Esimese ristisõja tulemusel moodustatud [[ristisõdijate riigid]] on märgitud punaste ristidega.
| aeg = [[1095]] [[1291]]
| koht = [[Lähis-Ida]], [[Ida-Euroopa]]
| koordinaadid =
34. rida:
'''Ristisõjad''' ehk '''ristiretked''' olid alates [[11. sajand]]ist [[katoliku kirik]]u organiseeritud või suunatud ning [[Rooma paavst]]i sanktsioneeritud sõjakäigud [[ristiusk|ristiusu]] kaitseks või levitamiseks väljapoole [[Rooma Katoliku kirik]]u [[kultuur]]iruumi. Nendes osalejad olid '''ristisõdijad'''.
 
Ristisõdade ajajärgul (1096–1291) oli selle algne deklareeritud eesmärk [[Püha Maa|püha maa]] ehk [[Palestiina]] vabastamine [[islam]]i ülemvõimust, mida katoliku kirik ja paavstid soovisid, kuid osa ristisõdu olid suunatud pärast muhameedlaste tugevnenud rünnakud ristisõdijate vastu ja nende positsiooni ebakindlamaks muutumisel Pühalpühal Maalmaal, ka kristlaste vastu, näiteks [[Neljas ristisõda|Neljandas ristisõjas]] rüüstasid ristisõdijad [[Konstantinoopol]]it, [[albilaste sõjad]] olid suunatud Lõuna-[[Prantsusmaa]] [[katarid|katarite]] vastu.
 
Ristiretki võeti ette ka [[Läänemeri|Läänemere]] ümbruse ristiusustamata rahvaste vastu ning ka [[õigeusk|õigeusuliste]] slaavlastega asustatud [[Novgorod]]i piirkonnas ([[Jäälahing]]). Paavst [[Innocentius III]] kinnitas [[patt]]ude täielikku andestamist Liivimaa ristisõdijaile ja võrdsustas [[Vana-Liivimaa]] [[palverännak]]u [[Jeruusalemm]]a teekonnaga.
101. rida:
 
{{Vaata|Esimene ristisõda}}
Esimese ristisõja kuulutas välja [[1095]] [[Prantsusmaa]]l [[Clermont-Ferrand|Clermontis]] [[Rooma Katoliku Kirik]]u [[paavst]] [[Urbanus II]], kes vastas [[Bütsants]]i keisri [[Alexios I]] palvele. Eesmärgiks oli [[moslem]]itest [[Seldžukid|seldžukkide]] väljatõrjumine [[PühaltPüha Maamaa|pühalt maalt]]lt ja [[Jeruusalemm]]ast ning idapoolsete kristlaste vabastamine nende ikke alt. [[1099]]. aasta [[15. juuli]]l vallutati Jeruusalemm ja rajati [[Jeruusalemma kuningriik]] ning ka teisi ristisõdijate riike. 1099. aastal sai [[Godefroy de Bouillon|Bouilloni Gottfriedist]] [[Jeruusalemma kuningas]]. Jeruusalemma kuningriigile allutati [[Antiookia vürstiriik]], [[Tripoli krahvkond]] ja [[Edessa krahvkond]], aga samuti [[Tibeeria]] valitsejad.
[[Image:Asia minor 1140.jpg|thumb|left|[[Väike-Aasia]] ja [[Palestiina]] 1140. aastal.]]
Ehkki need maad püsisid ristisõdijate käes vähem kui kakssada aastat, oli Esimene Ristisõda äärmiselt tähtis verstapost Eurooplasteeurooplaste [[ekspansioon]]is. See oli ka ainus ristisõda, kus Jeruusalemm vallutati.
{{Vaata|1101. aasta ristisõda}}
[[11. sajand]]i esimesel poolel tekkis [[Malta ordu|Johanniidide ordu]] vennaskond. Paavst [[Paschalis II]] tunnistas vennaskonda iseseisvana [[1113]]. aastal. Esimesed reeglid kinnitas vennaskonnale paavst Honorius II [[1124]]. aastal. Vennaskond kujundati orduks [[1154]]. Ordu oli ristisõdade ajal [[Jeruusalemma kuningriik|Jeruusalemma kuningriigi]] tähtis sõjalis-poliitiline jõud. [[Ordu]] oli kiriklikult ja sõjaliselt iseseisev jõud ning omas ja valdas lääniõiguse alusel hulgaliselt kinnisvara.
117. rida:
[[File:South-eastern Europe 1180.jpg|pisi|150px|Edela-Euroopa ja Lähis-Ida [[1180]]. aastal]]
{{Vaata|Kolmas ristisõda}}
Kolmanda ristisõja eesmärk oli tagasi vallutada [[Püha Maa|püha maa]]d [[Egiptus]]e ja [[Suur-Süüria|Süüria]] sultani [[Saladin]]i käest tagasi vallutada. Saladin astus ka vastu kristlikele [[Ristisõdijate riigid|ristisõdijate riikidele]] [[Süüria]] aladel ning vallutas [[Jeruusalemm]]a tagasi aastal [[1187]]. Ristisõjas osalesid [[Inglismaa kuningas]] [[Richard I]] ja [[Prantsusmaa kuningas]] [[Philippe II]] ning ka Püha Rooma Keisririigi keiser [[Friedrich I Barbarossa]].
 
Sõja tulemusel sõlmis Richard rahulepingu Saladiniga, millega Jeruusalemm jäi moslemite kontrolli alla, aga mille järgi oli lubatud kristlikel palveränduritel Pühapüha maa külastamine.
 
==Neljas ristisõda, 1202–1204==
126. rida:
Neljas ristisõda oli viimane suur ristisõda, mida otseselt juhtis [[Rooma paavst]]. Hiljem pidid paavstid loovutama suure osa võimust [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] keisrile ja teistele ilmalikele valitsejatele. Hilisemaid ristisõdasid juhtisid konkreetsed monarhid. Augustis [[1198]] kutsus paavst [[Innocentius III]] üles uuele ristisõjale.
[[Pilt:Croisés.jpg|pisi|Ristisõdijad 11.–13. sajandil]]
[[1201]]. (või [[1202]].) aastaks kogunesid ristisõdijad [[Veneetsia]]sse, kuid Pühapüha maa asemel ründasid [[Dalmaatsia]]s asetsevat [[Ungari]] sadamat [[Zadar|Zara]]t, mis varem oli kuulunud Veneetsiale (praegu on seal [[Horvaatia]] linn [[Zadar]]). See oli ristisõja toetamise Veneetsia-poolne eeltingimus. Ungari kuningas [[Imre]] oli [[katoliiklus|katoliiklane]] ning oli otsustanud ristisõjaga ühineda. Hoolimata paavsti keelust soostus enamik ristisõdijaid Zara ründamisega. Zara elanikud olid katoliiklased, kuid ometi vallutati linn lühikese piiramise järel. Selle eest [[ekskommunikatsioon|ekskommunitseeris]] Innocentius III kohe nii veneetslased kui ka ristisõdijad.
 
Talve [[1202]]–[[1203]] veetsid ristisõdijad [[Kérkyra saar]]el, ning veneetslaste kihutamisel planeeriti edasine sõjategevus Bütsantsi vastu, kes oli [[Kolmas ristisõda|Kolmanda ristisõja]] ajal olnud [[Saladin]]i liitlane, ja [[Teine ristisõda|Teise ristisõja]] ajal polnud ristisõdijaid mitte kuidagi aidanud. [[1204]] rünnati linna, veneetslastel õnnestus müürid mere poolt ületada, kuigi varjaagidega tuli pidada väga verist võitlust. Ristisõdijad vallutasid loodes asetseva [[Blachernae]] linnaosa, mida nad kasutasid baasina ülejäänud linna ründamisel. Püüdes end tuleseinaga kaitsta, põletasid nad lõpuks maha suurema osa linnast kui esimesel korral. Lõpuks osutusid ristisõdijad ([[13. aprill]]il [[1204]]) võitjateks ning linnaelanikud tervitasid neid (vähemalt lääne inimeste silmis) kummalisel kombel mitte kui vallutajaid, vaid kui usurpaatoreid. Ristisõdijad ei vaadanud asjale sugugi selle pilguga; nad rüüstasid linna metsikul ja kohutaval kombel kolm päeva ühtejutti. Palju antiikkunstiteoseid varastati või lõhuti. Paljud linnaelanikud tapeti, vägistati või langesid muul kombel vägivalla ohvriks.