Surmatants (Basel): erinevus redaktsioonide vahel

Pärast teist restaureerimist 17. sajandil joonistas [[Matthäus Merian vanem]] üles "Surmatantsu" figuurid ja söövitasgraveeris need koos tekstiga vaskplaatidele, plaaniga monumentaalne kunstiteos raamatuna välja anda. 1621. aastal andis [[Johann Jakob Merian]] need gravüürid esmakordselt köidetud raamatuna välja; järgnesid väljaanded samal 1621. ja 1625. aastal. Kuid alles neljas, Matthäus Meriani veel kord ülejoonistatud vaskplaatidelt trükitud raamat tegi Baseli "Surmatantsu" üle Euroopa kuulsaks.

1770.–1773. aastatel tegi topograaf [[Emanuel Büchel]] Baseli ehitusameti korraldusel "Surmatantsu" figuuridest ja selle tekstist sule, pintsli ja vesivärviga koloreeritud joonistuse. Hiljem valmis tal joonistustest köidetud album, mille igal lehel on pilt ühest surmafiguuri ja elavat inimest ühendavast tantsupaarist.

1625. aasta raamatu järgi või mõnele hilisemale trükile tuginedes kujundas [[Baden-Württemberg|Baden]]i kunstnik [[Anton Sohn]] (1769–1840) 1822. aastal värvilised terrakotaskulptuurid[[terrakota]]skulptuurid.