Epitaaf (kunst): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
5. rida:
Epitaaf kujunes välja 14. sajandil<ref>Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001</ref>. Varased epitaafid olid enamasti surnu matusekohaga vahetult seotud (epitaafi üks tähendusi ongi hauakiri), need kandsid surnu nime ja tiitlit ning vahel lisandus neile tekst palvega paluda lahkunu hinge eest. Alates 16. sajandist hakkas epitaaf olema hauakohaga füüsiliselt mitte seotud memoriaalkunstiteos<ref>[http://www.beyars.com/kunstlexikon/lexikon_2583.html Epitaph. – Das grosse Kunstlexikon von P.W. Hartmann]</ref>.
16.–17. sajandi luterlikus matusekultuuris olid kiriku seintele üles seatud epitaafid ehk mälestuspildid üks
Tavaliselt koosnes epitaaf kolmest osast: mäletatavate portreedest, usulisest stseenist ja tekstist. Enimkujutatud usulised stseenid olid [[Kristuse ristilöömine]] ning [[Kristuse ülestõusmine]]. Portreedel kujutati inimesi lähtuvalt nende sotsiaalsest positsioonid ja seisusest. Tavaliselt esitleti mehi vaatajast vasakul ja naisi paremal poolel. Epitaafil kujutati ka varalahkunud pereliikmeid ning lapsi. Tekstiline osa koosnes peamiselt lühikesest eluloost ning piiblitsitaadist. Eesti kirikutes on säilinud rikkalik kogu kiriku eestseisjate, pastorite, jõukate kodanike ja aadlike epitaafe.<ref>Merike Kurisoo, ''Ars moriendi'' – suremise kunst, EKM, 2013</ref>
17.–18. sajandil levis laialdaselt komme jäädvustada väljapaistvate isikute mälestust kiriku seinale paigutatud, aadliku vapina kujundatud [[surnusilt|surnusildi]] ehk [[vappepitaaf]]i abil. [[Matus]]erongkäigus kanti vappepitaafi [[Surnukirst|sarga]] ees ja see riputati hiljem lahkunu haua lähedusse kiriku seinale. Komme hakkas hääbuma pärast kirikutesse matmise keelamist 1772. aastal<ref>[https://www.meiekirik.net/index.php/art/1395-aeg-kujusid-ueles-panna-ja-aeg-kujusid-maha-votta V. Vihuri. Aeg kujusid üles panna ja aeg kujusid maha võtta. – Meie Kirik, 28. juuni 2020]</ref>
== Vaata ka ==
| |||